Ma ei ole kindel, et kõik on maailmas oluline

Ma kuulan igal hommikul raadiot, eelkõige huvitavad mind uudised. Mängivad taustaks, kui pärast loomade talitamist teen omletti või putru. Samuti lasen silmad igal hommikul üle Twitteri uudistevoo ning kerin läbi ka Eesti online portaalid.

Üldiselt olen pealiskaudselt kursis, mis toimub nii maailmas kui Eestis. Viimasel ajal ainult muretsen üha vähem, sest kõik, mis mina saan teha, on minu käeulatuses. Ma olen järjest vähem hakanud uskuma sellesse, et mul on jaksu ja aega ühiskonnas kaasa rääkida. Loomulikult lähen ma valima ning tõstan kisa, kui midagi ei meeldi, aga mina Trumpi maha ei võta ning kütseaktsiisi ei langeta.

Aga ma olen hakanud järjest rohkem uskuma, et maailm on parem paik siis, kui inimene loob enda ümber teistele hingedele siirust.

Selle võib sõnastada ka nii, et pundis juurutatakse väärtusi. Mina vastutan teiste eest ning teised vastutavad minu eest.

Loomulikult mulle meeldib ka, kui ma saan vahepeal üksi olla ehk kui abikaasa, laps ja koerad käivad suures linnas ning nädalaks on mu vestluspartnerid kitsed ja kanad. Täpselt nii see oli nüüd nädal aega. Loomulikult lõppeb see igatsusega ning igatsusest saab rõõm, kui naikad tagasi saabuvad. Juhtkits mamma Frau tuli kohe laudast välja ka tervitama, kui pere minibuss hoovi peale vuras.

Ma olen viimasel ajal suhteliselt edukalt käinud Peipsil kalal ning loomulikult pole suure koguse ahvena fileerimine mingi naljaasi, aga saab tehtud. Nuga peab olema terav ning vasakus käes peab olema kinnas, sest muidu läheb käsi katki pidevast kala hoidmisest. Igatahes see hetk on ikkagi hea, kui abikaasa jõuab koju ning saan pannile panna niipalju värsket ahvenafileed kui soovi on. Täpselt sama saame teha veel järgmised viis päeva ja siis kui ilm lubab, siis lähen püüan uued. See on vabadus.

Uudistest olulisem on loomulikult märgata, et kuidas tütar kasvab.

Foto: Mart Kase (erakogu)

Viis kuud vana neiu räägib asjalikult oma keeles päris palju ning haarab kätega nii issi habemest kui lauanõudest. Enam me väga kiiktoolil kiikuda ei saagi nii, et mul jalad laual ja Anna mu jalgadel ning vaatab mulle otsa, sest Anna on juba nõnda pirakas, et mu jalad surevad ruttu ära. Eks tatsame siis rohkem mööda maja ringi ning neiu saab uurival pilgul maailma avastada. On uskumatu, et kuidas hinged kasvavad ja õpivad elu.

Kõige tähtsam on vast ka talvel rahu. Isiklik rahu, et kevad, suvi, sügis jne tulevad vägevad. Talvel näed perspektiivi ning tead, et nõnda palju head on oodata. Mitte maailma kontekstis, sest suures pildis on väga raske teada ja kulutav muretseda, et mis tuleb. Aga oma väikest elumulli tuleb nautida sajaga.

Tegutsemis- ja rõõmuindu!

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (47)