Valner Valme: kaks raamatut & ellusuhtumisest

Ma olen oma tööraamatu ära visanud. Jälestan dokumente, eriti vanu dokumente, eriti vanu dokumente, mis ei kehti. (Seda, et tööraamat enam ei kehti, on kinnitanud kaks sotsiaalministrit.)

Pole vist vaja lisada, et mul ei ole alles ka eelmiste töökohtade lepinguid. Kes tahaks vana pahna hoida? Ehk mõned tahavad, aga kui uusi asju tuleb peale, siis peab midagi ikkagi alt ära viskama. Ma olen korralik inimene, liigset jura ei taha koju.

Kindlasti on praegu paljudel samad mured. Pensioni tahaks saada ju väljateenitud mahus. Aga noh, eks paistab.

Allkirjeldatavate uute eestikeelsete raamatute tegelastel on hoopis teised probleemid. Tahaks soovitada kahte värskendavat lugemist.

Charles Bukowski „Sink leiva vahel“

Tõlkinud Peeter Sauter
Hotger

Meil on Bukowski põhiasjad nüüd ära ilmunud õnneks, „Sink leiva vahel“ võiks olla neist kõige esimene, sest läheb autori alter ego Henry Chinaski lapsepõlve ja jälgib tema kujunemist poisipõlves ja noorukieas majandussurutise ränkadel aastatel Ameerikas kahe ilmasõja vahel. Teos päädib Henry/Charlesi vanemate juurest ära kolimisega ja läbi (peamiselt ise tekitatud) raskuste iseseisva elu alustamisega.

Oleks see elulooraamat, siis pole ilmselt midagi tüütumat, kui lugeda tuntud inimeste lapsepõlvest. Jah, siis võtsin sule kätte ja siis haarasin kitarri, esimesed read ja noodid, esimesed triibulised, isa oli vahel kuri, kui õppetükid tegemata, aga vanaema oli lahke ja küpsetas igal pühapäeval pannkooke. Ja nii minust sai miljonär või filmirezhissöör.

Bukowski ei ole muidugi midagi sellist. „Sink leiva vahel“ on naljakas, valus, kurb, tõsine, kerge, lõõpiv, sügav romaan. Vinge kihiline kirjandusteos, kus kerge joonega hoogsalt kirja pandud ridade, lihtsate lausete ja meeldiva, täiskasvanute ühiskonnakorraldust ulakalt aasiva kõnepruugi varjus on peidus terav, sotsioloogiline, psühholoogiline pilt Ameerika olemusest 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel – mis tegelikult iseloomustab üpris täpselt ka praegust ameerikalikkust.

Kas Henryst hakkab ka kahju? Muidugi hakkab, isa on tal värdjas ja mõned õpetajad kiusavad ja kaake ning mölakaid jookseb ümberringi ohtralt, aga ega Henry ise ka kullatükk ole ja vahel kiusab väiksemaid temagi. Kuidas ta selliseks on saanud? Allasurutus. Vaesus. Kompleksid. Tulemuseks on nii vaba inimene, et üldse teda ei koti välised kõlksud nagu positsioon ühiskonnas, konventsionaalne edasipürgimus, olla ja saada ja omada ja teenida… Ta tahab ainult kirjanik olla, aga seegi edeneb niimoodi tasapisi.

Peeter Sauteri tõlge särab. Medal harukordsele eesti tõlkijale, kes tunneb sünonüüme sõnadele „karjuma“ (röökima näiteks), „kiiresti“ (ruttu näiteks) ja valdab tänavalõnguste keelt. Kes ei ole liiga viisakas ja tunnetab roppuste poeesiat. Medal Peetrile.t2Irvine Welsh „Porno“

Tõlkinud Olavi Teppan
Koolibri

See on siis „Trainspottingu“ järg. Kümme aastat möödas, Renton, Sick Boy, Spud ja Begbie kõik eluga edasi või tagasi läinud. Kes vahepeal vanglas, kes Londonis, kes Amsterdamis, aga saavad jälle Edinburghi suburbias Leithis kokku ja nagu pealkiri punaselt vihjab, hakkavad nüüd pärast pättusi ja narkot (ega needki pole päris ununud kellelgi) pornoga tegelema. Pornofilmindusega täpsemalt.

Suht vedel pinnas, on oht ka kirjandusel pornoks muutuda. Briti kõntsakihi kirjeldaja Welsh on siiski pigem sotsiaalne röntgen(oloog?) kui pornograaf, kuigi Eestis ilmselt läheks ta kohtu alla ja juuraharidusega, ent see-eest kultuurihariduseta tegelased küsiksid talt kohtusaalis: kas see on kirjandus? Mis on kirjandus? Mis on teie seos kultuuriga? Kas te tahate, et inimesed hakkaksid narkootikume tarbima ja üksteisele taha panema?

Keel on mahlakas, et mitte öelda rõve, muidugi. Lurjused räägivad ja mõtlevad nii. Romaanis on mitu vaatepunkti, vastavalt sellele siis laad varieerub. Spud on ju hea inimene, sama kui Beggar ikka täielik ebard. Sick Boy on nurjatu elukunstnik ja Renton hingelt yuppie, kes lihtsalt sattus valesse keskkonda. Lisaks on siin peategelaste seas kaunitarist filmitudeng Nikki, kes eriti ei häbene, aga kel mingi oma moraalikoodeks siiski on.

Panna need retsid, julmad hääled harmooniasse ja punuda eri tegelaste silme kaudu a) lugu, b) erinevad pildid erinevatest tegelastest, polegi nii lihtne ülesanne, aga Welsh tuleb toime ja kõik jookseb nagu film, mis varsti tõesti ka ekraanil jooksma hakkab.

Tõlkijale heidaks ette, et on sünonüüme sõnadele „tõbras“ (mölakas, värdjas, kaabakas, lontrus), isegi, kui inglise keeles on „bastard“ pidevalt ja „kepp“ (khm, aga muus osas pole roppustega ju koonerdatud, miks siis „kepi“ osas), isegi, kui inglise keeles on „fuck“. Eesti keeles on teised rõhud ja sõnapikkused ja rütmid ja hakkab häirima, kui igas reas on tõbras, tõbras, tõbras, kepp, kepp, kepp, kepp, kepp, tõbras. Muidu tundlik ja jumalast jumalavallatu tõlge.

 

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (32)