Kaidi Laur: mis on pika ja õnneliku suhte saladus?

Kes siis seda retsepti ei tahaks, eks? Laupäev arutasime kuueliikmelises seltskonnas seda küsimust. Aruteluringis olid pikalt koos olnud paar, kärgpere esindaja, vast lahku läinud ja armunud.Armastus

Esimene Arvaja

Esimene arvaja oli lugenud uuringust, et pikaajaliste suhete peamiseks märksõnaks on kahe inimese võime reageerida teineteisele. Inimesed teevad oma kaaslastele iga päev lihtsaid ja argipäevaseid nn pakkumisi, millele enamjaolt ei reageerita. Näiteks viitab üks paarilistest vaimustunult puuotsas istuvatele leevikestele (nn pakkumine, emotsionaalne avanemine). Kuidas sa kaaslasena vastaksid? Mühataksid igavusest? Ei kostaks midagi? Või jagaksid vaimustust? Lisad mõne isikliku detaili? Küsiksid lisaküsimusi, miks nad teda vaimustavad?

See mõte väga puudutas mind. Inimesed otsivad ühendust. Inimene on sotsiaalne olend. Ilma tähelepanu ja armastuseta me ei jääks imikuna ellu. Teise inimese sinu jaoks olemasolek annab kinnitust, et oled nähtud, et sinu arvamus, tähelepanekud, mõtted, ideed on tähtsad – ehk sina oled tähtis.

Mul tuleb meelde üks küsimus, kuidas lapsena oli, kas tuppa astudes vanemate silmad läksid särama? Kuidas nüüd on, kas elukaaslase silmad lähevad särama, kui ta sind näeb? Kuidas siis on? Mitte ainult kaaslase silmad, vaid ka sinu omad?

Kui palju meil on olukordi, kus tahame midagi jagada, aga kaaslane vaatab telekat, istub arvuti taga, telefonis ja ei kuula, ei vaimustu, sest teda lihtsalt ei huvita.

See on üsna ebameeldiv ja valus koht, kus olla.

Kuna ajul pole vahet, kas sa kujutad midagi ette või see päriselt ka toimub, siis hirm haiget saada muudab meid endassetõmbunuks, abituks, vihaseks ning kurvaks. Üks hetk me lihtsalt lõpetame (enda) jagamise või leiame kellegi, keda huvitab. Ignoreerimisest hullem on vast ainult see, kui sinu tähelepanekute üle naerdakse, vähendatakse või naeruvääristatakse? Ma ei tea, mõlemad tunduvad kohutava perspektiiviga.

Teine Arvaja

Teiseks arvajaks olin mina. Eelnev idee sarnanes natuke ka minu “retseptiga”. Pikaajalise suhte saladuseks on minu arvates uudishimu. Kui kaaslase vastu kaob huvi, kaob ka emotsionaalne side. Sa ei saa teeselda kaaslase vastu uudishimu. See kas on või seda pole. Sa tead, kas teine inimene on sinu jaoks olemas või mitte. Kas teda päriselt huvitab, kuidas su päev läks või mitte.

Tunneme huvi teiste elude vastu, mis väljendub kollaste lehtede tiraažis, kollaste uudiste klikkide arvus või nn sõbrannatamises/sõbratamises. Võõrad ja sõbrad on huvitavamad kui me endi kaaslased. Tead ju küll vahet armunud ja pikas suhtes olnute vahel. Ühtedel on ninad koguaeg koos, muud maailma ei eksisteeri. Teiste jaoks ainult muu maailm eksisteeribki. Armunud istuvad restoranis, põsed jutuvadinast õhetamas. Vanad paarid pugivad vaikides kartuleid. Viimane on väljavaade, mis oma õuduses keerab mu sisemuse sõlme.

See on debateerimise küsimus, kas välja minnes peaksime suhtlema teistega või on sul nii äge oma kaaslasega, et veedate ka seal aega koos. Inimesed tahavad, et nende elud oleks põnevad. See viib meid olulise küsimuse juurde. Uudishimuga kaasneb ka iga inimese isiklik vastutus. Kas sa ise tunned elu ja elamise vastu huvi? Kui mitte, siis oled teise väga raskesse olukorda pannud.

Ütlemata raske on huvi tunda, kui igale küsimusele saad vastuse “ma ei tea”, “normaalselt”, “ei midagi erilist” vms “huvitavat”.

Mu õpetaja on kunagi öelnud, et kui on piisavalt armastust, siis probleeme pole. Ma arvan, et armastus ei saa kuhugi kaduda, aga vahel kaob inimestel endil armastus elu (ehk iseenda) vastu ära. Seal see vastutuse koht ongi. Tahaksime, et keegi päästaks meid. Ootame uut valget hobust koos printsiga või unelmate naist, kes tegeleks meie elu hallide varjunditega, nägemata, et pool vastutusest kanname suhetes ise. Me ise ei tunne huvi nende leevikeste, vihmasabina, uute ideede ja raamatute või menüüde vastu.

“Ma parem olen kodus, aga sa mine välja!”

Kolmas Arvaja

Kolmas arvaja väitis, et pikaajalise suhte võtmeks on näägutamise puudumine.

Kõrvalt oli huvitav vaadata naiste ja meeste reageeringuid. Näägutamine on üks halvas toonis sõna. Ükski naine ei taha, et teda kutsutakse näägutavaks naiseks. Mäletan ise üht vana olukorda, kus noore tüdruksõbrana olin enda ja suhtega kimpus ning mu tollase elukaaslase sõbrad rääkisid, kui õudne naine (näägutaja) olen. Mul käib praegugi häbijudin üle selja. Kuid peamiselt on mul tollasest endast kahju.

Näägutamine näitab, et midagi on korrast ära.

Kellegi vajadused on rahuldamata.

Tavaliselt on rahulolematus seotud kahe eelneva mõttega. Kas kaaslane ei näe või ei huvitu sinust. Teadmatuses ei suuda sa oma frustratsiooni näidata muudmoodi, kui pidevalt rahulolematust väljendades. Oma viimases suhtes püüdsin uudishimu puudumist nö outsource’ida. Leidsin teised inimesed, kes minu vastu huvi tundsid, kellega sain jagada, mida kogesin, mõtlesin. Paar aastat toimis hästi. Ma ei olnud suhtes rahulolematu ning kõik tundus õnnelik. Kuniks avastasin, et lõhe meie vahel oli liiga suureks kasvanud. Näägutamist ei olnud, aga polnud ka poolt mind.

Ka selles mõttes on oluline inimeste endi teadlikkus ning vastutus. Kas süüdistan kõiges kaaslast või märkan, kus nõuan või teen rohkem kui kaaslane väärt on või tahaks.

Mul on üks reegel. Nimetan seda “50% reegliks”.

Kohe, kui tunnen, et midagi tehes ootan kaaslaselt vastutasu, siis lõpetan selle tegevuse. Ootused on vastikud deemonid. Siis sa ootad ja ootad, nõuad ning näägutad. Tunned, et teed rohkem, kui teised. Ja nii see vägi sinult ära lähebki. Järsku oled sina jõuetu, väeti, tagakiusatu ning maailm tundub üks halb paik, kus eksisteerida. Minu esimeses suhtes (seal, kus näägutasin) just nii juhtus. Nüüd teen täpselt siis ja nii palju kuni mõnu ja hea tundega võin. Kui mõne asja tegemine teenib mind rohkem, kui selle mittetegemine, siis teen. Näiteks mustade nõude pesumasinasse panemine. Kui kaaslane paneb need kraanikaussi, mitte nõudepesumasinasse, siis sul on kolm varianti:

  1. kas ootad, millal ta need ise masinasse paigutab (ja pettud, kui ei paiguta)
  2. näägutad (räägid)
  3. teed ise, sest see tegelikult häirib sind.

50% reegel toimib kahes etapis.

Etapp 1:

Küsin endalt, milline tegevus mind TÄNA kõige rohkem teenib. Eksime, kui arvame, et peame alati ühtemoodi valima. Näiteks alati variandi A. Ei pea. Päevad ei ole vennad. Sa saad iga päev valida erinevalt.

Näiteks tunnen, et täna on mul energiat oodata, millal ta ise seda teeb. Mind ei häiri, kui ta seda ei tee, sest näiteks on tema kord süüa teha, ma ise ei taha süüa vmt. Teine päev tunnen, et mul on lihtsam see ise ära teha, sest see häirib mind ning mul pole kannatust ootada, millal tema seda teeb.

Etapp 2:

Kui ma valin ise teha, siis teengi seda sellepärast, et mind teenib antud tegevus. Ma ei tee seda tema jaoks, temale koha ettenäitamiseks või mõne muu taolise põhjuse pärast, vaid sellepärast, et mind ennast need nõud häirivad. Kui teen seda ohvrimeelsusest, sest minaolensiisniiheainimenejasinaeiole või minakoguaegteenjasinaeiteemittekunagimittemidagi, siis ma ei tee, sest sel juhul teenib mind variant a või c rohkem.

Neljas Arvaja

Neljas osaline arvas, et pikaajalise suhte aluseks on ühised huvid ning kvaliteetaeg, mis koos veedetakse. Nagu ühisosa, mis annab võimaluse mälestusi, ideid koguda ning huvitavaid arutelusid (restoranis) kasvatada.

Viies Arvaja

Viienda osaleja mõte ühtis neljanda omaga, aga väikese nüansiga. Olgu öeldud, et tegemist oli ka kõige kauem koosolnud paariga, peaaegu 20 ühist koosveedetud aastat. Tema arvas, et see on emotsioonide jagamine. Näiteks, kui ta loeb raamatut, mis on äge, siis ta tahaks, et ka kaaslane loeks, et selle üle arutada. Või näeb filmi, reisib, siis tekib jagamise ning koosvaimustuse, diskussiooni võimalus ehk uudishimu teise inimese vastu.

Kuues Arvaja

Kuues osaleja arvas veendunult, et peakomponendiks on seks. Kui puudub seks, puudub ühendus. Eks see on omamoodi halb nõiaring. Kõik kokku annavad terviku. Kui puudub vaimne, hingeline ühendus, siis puudub ka tõeline füüsiline lähedus. Kui puudub füüsiline lähedus, siis kaob vaimne, hingeline.

Armastus

Psühhoterapeut Katrin Saali Saul on öelnud, et paarisuhtes on kokku kuus vajadust:

  1. Intellektuaalsed vajadused;
  2. Sotsiaalsed vajadused (kui palju vajab inimene aega üksiolekuks ja kui palju aega eeldatakse kahekesi veeta, kui laialdast suhtlust kumbki soovib oma sõpradega, sugulastega, töökaaslastega);
  3. Seksuaalsed vajadused;
  4. Materiaalsed/pragmaatilised vajadused (kodu, raha, kinnisvarateemad, söök, uni);
  5. Spirituaalsed vajadused – vajadus mõtestada elu, areneda, näha kõrgemat plaani;
  6. Emotsionaalsed vajadused: vajadus olla mõistetud, emotsioonide jagamine.

Kui mõlemal paarisuhtes olijal on ühesugused vajadused, on tulemus ideaalne. Mitte nii täiuslikus versioonis saab kuuest neli sisse osta, aga kaks on määravad.

Mis sa arvad, millised need on?

Tema arvab, et kui suhtes puudub seks ja nali, siis pole paariteraapiast enam kasu. Vot siis sünnipäevaarutelu.

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada.


Loe artikleid (22)