Mart Kase: raadiosaadete võlu ja Eesti talve madmaxid

On reede pärastlõuna, sõidan Peipsilt kalalt tagasi, Vikerraadiost tuleb saade “Stuudios on peaminister” ning Jüri Ratas keerutab Arp Mülleri ja Mirko Ojakivi küsimustest välja ümmargust juttu heietades.

Otseselt see mind ei häiri, sest selline peabki veidi olema poliitiku laveerimine, aga i-le paneb täpi Jüri Ratase tõdemus, et autoga sõites kuulab tema küll ainult raadio Elmarit. Ärgem nüüd saagem valesti aru, pole mitte midagi halba raadio Elmaris või selles, et Jüri Ratas laulab autos Eesti muusikat, aga see oli tunnises saates ainuke elus näide. Ei mingeid teisi (intellektuaalseid) vihjeid või lugusid, lihtsalt see üks.

Nii jääb peaminister Jüri Ratas nüüdsest mulle silme ette mehena, kes sõidab autoga ning laulab Taukarit, Shanonit ja Ivo Linnat.

Ja siis on laupäeva varahommik, sõidan jälle Valgamaalt Peipsile, seekord ammu kokkulepitud kalastusretkele sõpradega, nemad tulevad kohtumispaika Varnjasse Tallinnast teise ekipaažiga. Raadiost tuleb Urmas Vadi töövarju saade, jälgitavaks vanameister Leonhard Lapin.

Tund aega nauditavat raadiosaadet. Leonhard räägib eetri täis kõiksugu teemadel, ütleb käredalt ning põhjendab teooriate ning tõekspidamistega oma arvamust. Olen minagi Leonhardi juhendamisel ühte joont tõmmanud, mida teevad raadiosaates kajastavas päevas ka EKA tudengid, aga kõige huvitavam osa saatest on Leonhardi elulised lood, et miks on nii ja mitte teisiti. Vadi ütleb Lapini jutu vahele, et küll on hea kohata vana vihast meest.

Loomulikult Lapin veits plähmerdab ning peaminister peabki olema tasakaalukas, aga huvitavalt rääkimas tahaks kuulda ka meie peaministrit. Ratas peaks mind inspireerima, käima tõmbama ja intellektuaalselt mõtlema panema, aga tema kuulab raadio Elmarit ning räägib umbmääraselt ja igavalt. Umbes selliseid mõtteid mõtlesin, kui laupäeva hommikul jõudsin Varnjasse.

Käisime järvel karakatitsate veoteenusega koos umbes ca 70 mehega, kolm ringi pidi üks suurte ratastega karakatitsa koos suure kelguga mehi peale vedama ning õhtul jäi hilja peale äratoomine. Meie olime kolmanda ringi meeste hulgas, kes veidi enne nelja ootasid ning siis korraga kuulsime kõvemat mürinat. See oli jõuline hetk, kui läbi udu kaks autot koos kelkudega paistma hakkasid. Tagasi sain ma sõita auto kastis ja selle auto kongi ronimine on poisilik hetk igaühele.

Sain veidi kala ka, aga pigem oli lisaks suurtele masinatele selle päeva emotsioon karakterite vaatamine, kes sama taksoteenusega järvel käisid.

“Kui ma tahan, siis võin telefonikõne sees minna eesti keelelt üle setu keelele!” kuulen ühte vanameest üle jää hüüdmas teisele. “Aga muidu pole ma 30 aastat Peipsil käinud!”

Ja istub seal siis üks tüüp ning sööb kahe suupoolega võileibu ja liigutab hästi eneseteadlikult intensiivselt õnge, et ma nagu aru ei saa, millega püüab ja miks ta teeb siukseid liigutusi, aga ta teeb seda kõike väga õnnelikult eneseteadlikult. Mees nagu Forrest Gump. Inimesed on tulnud laupäeval jää peale oma elust puhkama ja kala on vaid boonus.

Kui siis laupäeva õhtul kalalt tagasi sõitsin, siis mõtlesin, et äkki kuulaks raadio Elmarit, aga siis mõtlesin, et ei hakka midagi vägisi punnitama. Üldse ei kuulanud midagi ja mõtlesin ikka seda, et meie elu lisaks perekonnale/kodule kujundavad loetetud raamatud, saadud kogemused, sotsiaalsed suhted ning lai silmaring. Ühesõnaga, et Peipsi jää peal on vist ka veidi suurem tõenäosus kohata Lapinit kui Ratast. Lapin käiks seal ringi ning mõtestaks jää kompositsiooni ja tühjust.

 

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (47)