Super-ministeeriumist & super-bürokraatiast

Endine rahandusministeeriumi hoone I Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Liivalaia tänavalt Pärnu maanteele vasakpööret tehes peatub pilk paratamatult ehitataval nn. superministeeriumi hoonel. See maja tekitab minus alati erinevaid mõtteid.

Näiteks, kuidas on võimalik Exceli tabeliga kõik asjad ära tõestada. Me lõhume korraliku maja maha ja ehitame samasuguse või väljastpoolt isegi kehvema asemele. Või tõestame Exceli tabeliga, et Kajaani tasub lennukiga lennata ja Berliini rongiga sõita. Talupoja mõistusega nii ei teeks aga keeruliste arvutustega on võimalik kõik ära tõestada. Ja seda usuvad erinevad kõrged nõukogud ja komisjonid.

Ühel päeval samas vasakpööret tehes meenus mulle hoopis Plaanikomitee. Plaanimajandus, liigne reguleeritus ning bürokraatia olid kolmkümmend aastat tagasi üheks peamiseks rahva viha objektiks. Ja Plaanikomitee maja koos EKP Keskkomitee majaga (praegune Välisministeeriumi hoone) olid eelmise süsteemi peamisteks sümboliteks. Teiste ministeeriumite hoonetesse oli minu mäletamist mööda suhtumine neutraalne.

Täna, kui me oleme veerand sajandit iseseisvad olnud, on meie rahandusministeerium sama suur kui oli Plaanikomitee.

Aga siis oli tsentraalselt juhitav plaanimajandus, mitte turumajandus nagu praegu. Ja arvuteid praktiliselt ei olnud. Praegu on meil ülekaalus eraomand ja plaane neile ettevõtetele teevad ettevõtted ise. Ka inimesi elab täna Eestis vähem kui kolmkümmend aastat tagasi. Ja töötajaid on vähem kui oli siis.

Aga regulatsioone on täna rohkem.

Absurdne on veel see, et enamuse sellest ajast on riiki juhtinud vähemalt nime poolest liberaalsed parteid. Kuuluvad ju nii Reformierakond kui ka Keskerakond Euroopa Parlamendis liberaalide tiiba.

Kuidas oleks võimalik bürokraatia vohamist peatada? Või on see uus reaalsus? See, et vabaturumajanduse tingimustes on bürokraatiat rohkem kui oli plaanimajanduse tingimustes?

Originaalartikkel Indrek Neivelti blogi