Orest Kormašov: tõde ei saa olla inetu

Haus Galeriis on 14. veebruarini vaadata Orest Kormašovi maalinäitus „Hetk“, kus eksponeeritavad tööd on saanud inspiratsiooni reisist Lõuna-Itaaliasse. Sellist õnnelikku hetke, kui kohtud niivõrd vaimuka, huvitava tausta ja kogemustega inimesega tuleb ära kasutada, niisiis rääkisime temaga pisut ka juttu. Alustasime algusest ja jõudsime lõpuks kõige tähtsamani välja – vastutuse ja vaimurikkuseni.

Orest Kormašov näituse avamisel Haus Galeriis I Foto: Endel Apsalon
Orest Kormašov näituse avamisel Haus Galeriis I Foto: Endel Apsalon

Orest Kormašov on kunstnik, kelle puhul näitusetäis uusi töid on küllaltki harukordne nähtus, sest tegutseb ta veel ka õppejõu ja ikoonirestauraatorina, ning puhtalt loomingu jaoks tulebki spetsiaalselt aega võtta ja tavapärasest keskkonnast mõneks ajaks lahkuda.

Orest on pärit sõna otseses mõttes kunstiga läbi imbunud keskkonnast, tema vanemad on/olid kunstnikud (maalikunstnik Nikolai Kormašov ja keraamik Luule Kormašova); kunstnikud on ka tema vend Andrei (graafik ja disainer) ja abikaasa Jaana (keraamik).

Ole hea ja räägi oma kodust, kuidas keskkond, kus sa üles kasvasid, sind mõjutas?

Lapse jaoks on alati tema kodu täiesti normaalne ja enesestmõistetav paik, aga kui ma käisin sõprade pool ja nägin, kuidas seal elati, siis ma olin alati väga üllatunud, kui lagedad need kodud olid.

Meil oli kogu vaba seinapind kaetud piltide, fotode, ikoonidega, kõikidel riiulitel-kappidel oli vorme, kujusid, ühesõnaga kõikvõimalikke objekte ja alles hiljem ma sain aru, et lagedus ja tühjus on pigem normaalne ning minu kodu oli erandlik.

Ma arvan, et kodune keskkond määrab väga palju ära selle kujundliku, visuaalse keele, milles hiljem rääkima hakatakse, millest eelkõige aru saadakse. Loomulikult joonistasin ka mina lapsena, nii nagu seda kõik lapsed teevad, aga pühapäeviti võttis isa mind vahest ateljeesse kaasa ja siis anti mulle seal tükk pappi, pintsel ja värvid, mida sai tuubist pigistada, ja see oli „päris asi“.

Ateljee oli põnev, seal lõhnas see imeline viiruk, mis moodustus tärpentinist, õlidest ja restaureerimiskemikaalidest.

Nüüd lõhnab mu oma ateljee samamoodi, üldse ma avastan, et iga päevaga ma muutun üha rohkem oma isa sarnaseks. Võib öelda, et minust sai kunstnik „lambist“. Ma ei teadnud, mida ma tahan, maalimine tuli kuidagi iseenesest, vanemad mind ei mõjutanud, (mõõdutundetult itsitades), aga eks nad tundsid teatavat kergendust nähes, kuhu ma liigun, sest arvestades minu nigelat elus hakkamasaamist ja seda, et minust ei oleks tulnud „tegusat“ inimest, oli selline asjade käik parim.

Oled kunstnik ja samas ka ikoonirestauraator, kuidas need tegevused omavahel seostuvad? Kui läheneda sellele teemale kõige pragmaatilisemast servast, siis kunstnik teeb, mida tahab, miski läheb valesti, maalib üle, aga restauraatoril on ikkagi suur vastutus, kui ta mingi ajaloolise eseme „tuksi keerab“.

See on jah, hästi praktiline vaatenurk, aga kunstniku vastutus on täiesti erakordne, sest kõik, mis ta teeb, jääb kusagile alles ja mõjutab ümbritsevat. On väga oluline, millist energiat, sõnumit tema teos levitab, autor jääb oma teosega seotuks elu lõpuni või vahest veel kauemgi.

Mida iganes kunstnik ka teeb, ta kinnistab sellega mingit tõde.

Restaureerija vastutus pole kunagi nii suur, tema ülesanne on tagada kaitse ja säilimine, aga teose tähendus tema tegevusest ei muutu. Ikooni võib loomulikult restaureerida kui iga teist eset, aga igasugune mõtestatud tegevus on alati palju tähendusrikkam ja ka tulemuslikum. Kui sa teadvustad endale selle eseme funktsiooni, siis sa suhtud ka protsessi teisiti ning see mõjutab ka tulemust.

Mu isa armastas võrrelda ikooni restaureerimist maailma loomise esimese päevaga, kui Jumal ütles: „Saagu valgus“. Restauraator toob samamoodi mustuse ja vanade kihtide alt välja selle teose ilu ja jumalikkuse. Kõlab suureliselt, aga restauraator taasavab valguse.

Sa räägid ilust, kui oluline see üldse on?

Esteetika on oluline, sest see aitab jõuda kõlbluseni. Kui me räägime idakiriku põhimõtetest siis tõde ja ilu on seal lähedased mõisted. Tõde ei saa olla inetu. Ikoonides olev ilu on mul aidanud ka maailmas ja inimestes ilu leida, näha nende vahel seoseid iga tegevuse puhul.

Aga kunst, milline on sinu meelest kunsti roll ühiskonnas?

Praeguses maailmas on kunst muutunud nähtuseks omaette, aga peaks olema elu orgaaniline osa. Kunstiteos on vahendaja nähtamatu ja nähtava piirimail. Enam-vähem iga kunstiajaloo kursus algab koopajoonistest ja tavaliselt mõeldakse, et kui sellel algelisel inimeseloomal oli kõht täis ja soe olla, aega jäi üle, et siis hakkas ta näpu vahel midagi nikerdama ja koopaseinale päeval jahil kogetut üles joonistama. Aga äkki oli vastupidi? Ehk oli hoopis nii, et kunstile järgnes jaht, et jahi õnnestumise eelduseks olidki just need joonistused seal koopaseintel.

Kunst aitab paremini suhestuda oma tegevustega, maailmaga üldiselt. Maailm koosneb kahest poolusest – nähtav-nähtamatu – ja saab korralikult toimida ainult siis, kui mõlemad on aktiivsed. Tänapäeva „probleem“ ongi see, et inimene ei tunnista ennast enam osana tervikust, inimene on küll looduse kuningas, aga mitte diktaatorlik valitseja, vaid tark ja õiglane teenija.

Kunstniku positsioon, ka kõige hierarhilisemates ühiskondades, on olla vaba, asuda nendest hierarhiatest väljas, ta võib tõusta ja langeda, aga ta ei tohi olla rumal, ta vastutab tehtu eest, sest kui sa näitad, et oled vaimult rikas, siis sinult ka eeldatakse rohkem.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.

Haus Galerii

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale. Loe artikleid (7)