Iivi Anna Masso: uued mänguasjad

Ühel krõbedalt külmal, aga ilusal talvepäeval imetlesin varajast päikeseloojangut tuttavas Helsingi rannapargis. Teisigi imetlejaid oli. Koht oli vaikne, eemal autoteedest, jäisel merel polnud ka mootorpaate. Selles vaikes kostis ühtäkki midagi sääsepirina taolist. Kahekümnekraadises pakases mõnevõrra üllatav hääl.

Droon I Foto: Peter Linehan. Creative Commons https://flic.kr/p/niLPVF
Droon I Foto: Peter Linehan. Creative Commons https://flic.kr/p/niLPVF

Pinin muutus valjemaks, kuni puulatvade kohalt ilmus välja droon. Laste mänguhelikopteri suurune, valge, punaste vilkuvate tulukestega. Mootori hääl ei olnud vali, aga vaikses ümbruses mõjus see nõudlik pirin agressiivsena. Omanik oli oma uue mänguasja üle ilmselgelt uhke. Ta lasi sel tükk aega inimeste peade kohal tiirutada, enne kui ta lõpuks elegantselt peatas ja enda juurde “kutsus”.

On esemeid, mis muudavad elu rohkem kui teised.

Nimetame ju isegi ajaloolisi perioode esemete järgi, kivikirvest metallini ja masinateni. Määrav ei ole see, millal mõni uus leiutis on algselt välja mõeldud. Määrav on see, kas ja millal ta muutub laialt pruugitud massitarbekaubaks, paljudele kättesaadavaks. Kosmoseraketid me argielu oluliselt ei puuduta, ehkki nad on olemas juba aastakümneid.

Teisiti on lugu autoga. Massidesse jõudnud auto muutis mitte ainult seda, kui kiiresti me liigume, vaid ka seda, kuidas ehitatakse teid, linnu, elukeskkondi.

Arvuti tulekut igaühe lauale minu põlvkond veel mäletab, ehkki juba on raske meenutada, kuidas teatud asju – kasvõi lehejutu saatmist tellijale – enne seda murrangut sai korraldatud. Nutifon omakorda muutis seda, mis tegevusi me taskus kaasas kanname, kaamerast ja kirjatuvist teleka ja kitarrihäälestajani.

Uus mänguasi – Pandora laegas?

Just nüüd on laiale turule jõudmas jälle uus mänguasi. See pole robot. Robotit rangelt võttes polegi omaette esemena olemas. Robotiseerida saab masinaid, asju ja tegevusi, mis ühel või teisel moel on varem juba olemas olnud. Järgmine mänguasi, mis elukeskkonnas hüppelise muutuse teeb, on hoopis seesama droon – lendrobot.

Nagu arvuti enne minu ja sinu lauale jõudmist, nii ka droon on jõudnud teatud professionaalses ja sõjalises kasutuses olemas olla juba mõnda aega. Kuid laiatarbedroonid, nagu see äsjakirjeldatu, mis murdis loojanguvaikuse linnarannal, on tulnud massimüüki just nüüd. Nad muutuvad igapäevaseks sel aastal.

Me veel ei kujuta ette, kuidas nad me elu muudavad. Jah, muuhulgas saab varsti igaüks teha lihtsalt pildi asemel kaunist loojangust linnulennuvideo. Sellise, mida varem said teha ainult need, kel oli võimalus lennelda linna kohal helikopteriga. Ja veelgi enam, sest helikopter ei saa lennata nii madalal nagu droonid seda teevad.

Droonide kaameraid reklaamitakse nende suutlikkusega filmida kõike teravalt sadade meetrite, isegi kilomeetri kauguselt. Mida tähendab see eelkirjeldatud idüllis pakasest punetavate ninadega jalutajatele? Kust me teame, kuhu vilkuva tulukesega kaamera suunatakse ja kuidas saadud materjali kasutatakse? Kuidas näeb sama rand välja järgmisel suvel? Kas päevitajad peavad nüüd olema valmis igal hetkel uute uhkete drooniomanike pildile jääma; kas too pinin hakkab kostma kõikjal ja pidevalt?

See uus mänguasi osutab paremini kui mitmed eelmised, et tehnoloogia areng võib olla ühtaegu õnnistus ja needus.

Me ei kujuta veel ette, mida selle massiline levik tähendab privaatsusele, rahule ja vaikusele, milliseid võimalusi see avab neile, kes rahvahulkades midagi kiuslikku või vägivaldset ette otsustavad võtta. Variante, lihtsalt tüütutest kuritegelikeni, on lõputult. Lendrobotite abil saab filmida, kuulata, otsida, leida ja mõõta, üles korjata ja maha poetada mida iganes. Droone ei peata betoonblokid, millega viimasel ajal on hakatud Euroopas rahvakogunemisi kaitsma.

Tehnoloogia ei esita moraalseid ja juriidilisi küsimusi. Tehnoloogia areneb, sest ta võib. Areng jätab pahatihti endast kaugele maha reeglid ja seadused, millega inimkond omavahelist kõrvutielu püüab talutavaks muuta. Uue ja mitte veel kõigile kättesaadava tehnoloogiaga kipub eriti olema nii, et “mul on see” on piisav põhjus ja õigustus selle kasutamiseks. Kui see on kord leiutatud ja müügil, siis olgu ka lubatud.

Reegleid ja norme hakatakse looma alles takkajärgi, kui esimese eufooria järel ilmnevad leiutiste varjuküljed. Tänase infotehnoloogia varjupoolega, häkkimise ja küberohtudega, hakati tõsisemalt tegelema tükk aega pärast esimeste ohumärkide ilmsikstulekut. Isesõitvate autode puhul vaieldakse ilmselt veel aastaid, kas õnnetuse eest vastutab auto omanik, kasutaja, programmeerija, valmistaja või keegi muu.

Samamoodi pole droonide ilmudes massimüüki keskklassile kättesaadava hinnaga veel hakatud vastama küsimustele: mida peaks ütlema seadus sinu koduakna taga lendleva drooni kohta? Millal muutub süütu mänguasi häirivaks rahurikkujaks? Mida tohib drooni abil filmida, mida mitte ja kuidas seda kontrollida? Kas ka droonidele tekivad oma “liiklusreeglid” või näeme me peagi massilist lendlemist linnatänavate kohal? Kes vastutab, kui droon kellelegi vastu pead sõidab? Autoõnnetuse tekitab?

Nagu kõigi teiste inimese loodud asjadega, saab ka droonidega teha palju kasulikku, mida me nende abita ei suudaks. Aga just selle praeguse arenguhüppe puhul ärkab jälle ka küsimus, millise Pandora laeka oleme seekord avanud.

 

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)