Vaade kilukarbist: Tallinna märgist

Eesti märgi teemal on palju nalja ja nuttu saanud juba, räägiks vahelduseks hoopis Tallinna märgist. Et aga natuke tausta luua, siis paar mõtet siiski sel Eesti märgi teemal ka.

Mulle väga meeldis osundus kellegi poolt, et ühelegi välismaalasele ei jää meelde mingi logo ega visuaal paberil või ekraanil. Küll aga jääb meelde lugu.

Kui paljude riikide logosid teie mäletate peast? Okei, Austraalia känguru on meeles, Kanadal kindlasti vahtraleht, enamustel on mingi plörakas lipuvärvides. Midagi täpsemalt ei meenu. Aga linnade? Pariis, sest seal on Eifferi torn nagunii, äkki Londonis Big Ben ja NYC Big Apple? Isegi kui googeldada, siis ausalt, enamus ei tulnud tuttavad ettegi. Logo on kena ja võiks olla, aga kaugeltki mitte primaarne.

Lugu on juba palju kompleksem kontseptsioon. Lugu on võimalik ette kujutada visuaalselt, seda isegi maitsta, katsuda, haista, tunnetada.

Mõelgem Itaaliale, Prantsusmaale, Hollandile. Muidugi on ka riike, mis on nii kaugel või nii väikesed, et nende kohta on vaid mingid stereotüübid meie infosüsteemis, näiteks Uruguay või Laos või näiteks Kasahstan.

Aga me oskame nendegi kohta mõne märksõna öelda kui natuke mõelda. Need märksõnad tekivad lugudest. Eesti lugusid me teame kõik hästi: palju saari, puhas loodus, Skype, innovatsioon, e-riik, ilusad naised, metsad-rabad. Neid ikka jätkub ja neid ka teatakse. Kõikjal kus ma olen reisinud, mõnda neist märksõnadest inimesed ikka teavad. Vot need ongi lood, mis on Eesti märk, mida peaks kommunikeerima ja võimendama.

Nali naljaks, aga mõni päev tagasi tormina maailma ajakirjanduse vallutanud kommentar Putinilt on par excellence näide ideaalsest brändingust. Üks lause, mis lendas kohe börsiuudiste lehe Marketwatch, Telegraphi ning teiste meediahiidude esiuudiseks tegi rohkem turundust kui üks märk ja aastapikkune töö iial suudaks. Ja sealjuures tasuta, otse kümnesse. Kõik mehed erutusid, kõik naised vihastasid. Aga kõigile jäi meelde. “Meie prostituudid on maailma parimad!”. Selline sõnum suure riigi juhilt. Ma ei usu, et kunagi ajaloos on mõne riigi juht sellise avaldusega välja tulnud. Selle lausega läheb ta ajalukku.

Loomulikult ei peaks me sama rada astuma. Ilves oleks ilmselt lintšitud, kui ta midagi sellist oleks iial julgenud tweetida. Aga õppida on siit palju. Kuidas, mida ja kuna kommunikeerida.

Nüüd Tallinna juurde

Tallinnal on samuti palju positiivseid lugusid, enamus mu tuttavaid Euroopas teavad, et meil on haruldane ja kaunis vanalinn, et ööelu on mitmekesine, et siin on suht odav nädalalõppu veeta – need on lood, mida teatakse.

Aga ka linna imagole ja näole võiks tähelepanu pöörata. Olgem ausad, linnaruum on ajale jalgu jäänud ja vajaks värskendust. Merele avatus, jalg- ja jalgrattateed, haljasalade korrastus, neid teemasid.

Mul on tunne, et ka elanikud panustaks sinna tugevalt, kui neile vaid antaks võimalus või neid natuke tagant utsitataks ja toetataks.

Mul endal on olnud 2 juhtumit, kus oleme äripartneriga tahtnud vanalinnas asuvat maja üle värvida. Olgu mainitud, mitte just tavapäraselt tagasihoidlikus koloriidis. Ühte oli soov väga erekollaseks toonida viis aastat tagasi ning teist alles hiljuti maalingute ja kunstiga katta. Loomulikult keelati see ära. Ei sobivat vanalinna. Värvid mida asemele soovitati olid loomulikult väga konservatiivselt igavad.

Kopenhagen
Kopenhagen

Arvestades, mis ilm meil siin enamus ajast valitseb, arvestades kui innovatiivsed me oleme, arvestades, et meil on vaja silma paista, arvestades, võiksime vähe vabamad olla oma suhtumistes. Majade värvimise osas ranget joont hoida on pehmelt öeldes mõttetu punnitamine. See kehtib kogu linnaruumi kohta.

Kunstiprojektid ja uudsed lahendused võiks katta kogu linna ja selles osas võiks anda suhteliselt vabad käed.

Et maitsepolitseinikud nüüd hulluks ei läheks võib teha reeglid. Näiteks jagada välja lubasid kindlaks perioodiks ning panna kokku komisjon, kes neid lube jagab, töid hindab ja kategoriseerib. Seinamaalingutele näiteks antakse 1 aasta, skulptuuridele 3 ja suurematele projektidele 5. Või siis sobivuse järgi. Peale aja täitumist võib teha linnavalitsuse lehel kasvõi rahvahääletuse, kas projekt peaks linnaruumi jääma edasi või tuleks see ära koristada.

Linn võiks projekte toetada ning ka nende likvideerimine võiks eelarves olla sees, et teha ruumi uutele tulijatele ja ideedele. Majade värvimise ja fassaadide korrastamise kampaania on samuti igati tore idee ning ka sinna võiks rohkem jõudu ja raha suunata. Taolisi avaliku ruumi korrastamise ja kaunistamise projekte tuleks innustada ja kerge vaevaga ka ellu lasta, selle asemel, et iga algatust pidurdada ja kriitika alla matta.

 

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee Loe artikleid (28)