Kaidi Laur: kiirustades läbi elu. Fastforward ajastu

Terviku mõistmiseks vajame pause, aega, et ronida mäe tippu, kus saaksime näha suurt pilti. Muusikas, raamatutes, vestlustes vajame pause, aeglustust, komasid ja punkte. Vajame mõttekriipsu, hüüu- või küsimärki. Vajame vaikust. Hingetõmbeaega. Ühe loo lõppemist, et teine saaks alata. Miks eeldame, et elades on teisiti?

Sain elult üsna varakult hea õppetunni. Nii kaua, kui end tean, mäletan end nina raamatutes ja puu otsas kirjutamisest unistamas. Koolis mulle meeldis kirjandus. Kunst. Filosoofia. Ajalugu. Esseede kirjutamine. Ilukirjanduse analüüs.

Aga läksin reaalkallakuga keskkooli.

Õppetund #1: täiuslikkuse tagaajamisesse on sissekirjutatud olemuslik viga.

Nimelt, sa püüad igas asjas ühtemoodi hea olla. Olin emakeeles ja kirjanduses (väga) hea, matemaatikas mitte nii väga. Seetõttu tuli justkui matemaatikale rohkem aega pühendada. See viis selleni, et jäin grammatikas maha ja matemaatikas ei saanud kunagi heaks.

Selle asemel, et tugevused suurepäraseks lihvida, sai minust hoopis igal alal keskpärane. Alandlikult tuleb tunnistada, et ööd-päevad, mis said reaalainetele kulutatud, on osutunud üsna kasutuks.

Keskendu oma tugevustele.

Muuda need veel tugevamaks, et eristuksid.

Et su elus on üks asi, teema, mis on lihvitud, lõpuni viidud, boldi kirjutatud.

Lapsevanemad, mõelge enne, kui sunnite oma lapsi õppima asju, mis neid siiralt ei huvita. Las ta saab keemias kolme, kui ta armastab joonistamist või kirjutamist. Innustage neid keskenduma oskustele, milles nad on head, et nad saaksid heast suurepärasteks, keskpärase joonest ülespoole, eriliseks ega kulutaks oma (elu)aega.

Kuna olin keskkooli lõpetades grammatikas keskpärane, siis kadus ka enesekindlus kirjutada. Mul võttis aastaid aega, et julgeda end kirjalikult taas avaldada. Ma ei jäänud istuma koolis, aga oma unistuste täitmises küll.

Õppetund #2: kui väga soovin, et miski läbi saaks, siis see on selge vihje, et olen vales kohas.

Ma päriselt mäletan end iga päev mõtlemas, et saaks ometi keskkool läbi. Läbi ta üks hetk sai, aga kas ma elasin? Ma peaaegu ei mäletagi kolme aastat oma elust, sest mõtlesin kogu aeg, kuidas varem magama minna, et järgmine päev tuleks ja mind sellest põrgust kiiremini välja aitaks.

Kui sa ei suuda hetkes olla, vaid tahad kuskil mujal eksisteerida, siis midagi toimub. Tunded ei valeta. Tunded on keha keel, väljendusviis. Kui sa oled kurb, siis keha ütleb, et midagi on valesti.

Kui millegi tegemine teeb sind õnnelikuks, siis keha ütleb, et sa teed midagi õigesti. Kui oled vihane, siis keha annab märku, et keegi on kuskil su piire ületanud.

Kui tunned rahu, siis keha näitab pöialt.

Asi on selles, et me ignoreerime oma tundeid. Ei kuula oma keha, ei pea dialoogi, vaid hambad ristis, jõuga surume asjadest, teemadest läbi, alustades to-do listidest ja lõpetades suhetega.

Olukord, mis mul selle teemaga meenub, on üks tantsuteraapia seanss Balil.

Seal soovitati tantsuruumis ringi liikuda, et kogeksid, mis tunne on erinevate inimestega tantsida, millised mõtted ja tunded tekivad. Ma siis liikusin ja sattusin imekaunite haldjate sekka. Päriselt. Nad olid nii ilusad, armsad tüdrukud-naised ja tundusid lihtsalt uskumatult täiuslikud ning õiged.

Aga iga minutiga, mille nendega veetsin, muutusin enda jaoks aina koledamaks ja kähmakamaks. “Quasimodona” püüdsin mõelda, mis on minu õppetund. Miks end nende seltskonnas koledana tunnen? Kuniks pirn peakohal põlema hakkas. Küsimus polnud nendes või koleduses, vaid minu jalgades. Mul olid jalad, mis said mind liugeldes nendest eemale viia, sinna, kus mul oli hea.

Nii ka tegin. Sattusin kohta, kus veetsin oma elu ühed parimad tunnid südamest tantsides, nägu naerul. Me ei pea kannatama. Kui saad, mine minema. Mine sinna, kus sul on hea.

Mis kurat on meil viga, et jääme suhetesse, töökohtadesse, situatsioonidesse, mis teevad meid kurvaks? Ma tõesti mõistan, et iga muutus muudab. Iga muutus on tee tundmatusse. Sa ei tea, mis võib järgmise nurga tagant välja hüpata. Minu küsimus on, kumb on hullem, kas pidevalt kurb olemine või saada siin-seal üks adrenaliinisüst?

Kui sa ei tee pause ega võta aega maha, ei näe sa tervikut. Kui su kalender on minuti täpsusega tegemisi täis, siis midagi kaane all keeb (üle).

Brené Brown on kirjutanud, et elame kultuuris, kus meid juhib idee, et hoides end pidevas tegevuses, ei saa tõde meid kätte. Saab.

Tõde saab meid alati kätte.

Me väsime enne tõde.

A L A T I.

Vahet pole, on see meie keha, mis üles ütleb. Närvid. Mõistus. Inimesed ümberringi. Üks hetk püüab tõde meid kinni, surub vastu maad ja nina tõe sisse.

Tihti selgub, et:

  1. oleme püüdnud sobituda, teinud asju, arvates, et teised neid meilt nii ootavad. Tavaliselt hiljem selgub, et teised ei oodanud midagi.
  2. oleme valinud teisi, mitte ennast, küsimata, kas nad seda üldse tahavad. Tavaliselt hiljem selgub, et nende jaoks oli see isegi tüütu või hingehaavu lööv, et end ohverdasime.
  3. oleme hoidnud kümne küünega laipadest kinni, püüdnud neile elu sisse puhuda, oma elu arvelt. Tavaliselt hiljem selgub, et laip on juba ammu uuele ringile läinud ning uuesti inkarneerunud ja meie oma aega raisanud.

Tõde tavaliselt tahab õudsa asja ruttu lõpetada, et midagi head saaks tulla.

Kui sa kihutad tegevuste kiirteel, peatu! Kasvõi korra. Pane auto seisma. Roni mäe tippu. Kui oled sinna jõudnud, hinga. Sügavalt. Kuhu sa kiirustad? Miks? Kelle jaoks? Kas sa kardad midagi? Või kiirustad sellepärast, et armastad midagi? Mille eest põgened? Mis tegelikult sinu sees toimub? Mida su keha püüab sulle kommunikeerida? Kuidas sealt ülevalt tundub? On sul vahet, kas jõuad lõppeesmärgini minuti, kümne või tunni pärast? Mis juhtub, kui sa ei jõuagi? Naudid sa valitud teed? Kas mõni tee on lühem? Pikem? Kas kuskil on ees takistus? Või muu trajektoor mõistlikum?

Mõistad, pausid, aja maha võtmine annab sulle võimaluse olukorda (oma elamise kvaliteeti) hinnata. Näha ja tajuda (oma elu) tervikut. Kui sa ei märka armastatud inimese naeratust, sest vaatad oma nina otsa või ei võta aega, et imestada langevate tähtede üle või ei naudi maitsvat sööki, vaid kugistad selle kahe ampsuga alla, sest e-kirja on vaja lugeda või ei luba lumehelbel keelel sulada, siis, mis üldse on oluline? Hetk tulevikus? Kui sul on hunnik raha? Oivaline auto? Ostetud armastus? Ja edasi? Mis siis järgmiseks? Kas siis on lubatud rahu, õnn? Kindel?

Jahi oma unistusi, tee kõike, mis sind õnnelikuks teeb, aga ära unustada elada. Elu mõte on elada. Pausid, aja maha võtmine aitavad sul meelde tuletada, mis on lisaks unistuste täitumisel ka hetkel oluline.

Nüüd #time-out#!

 

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada.


Loe artikleid (22)