Andres Liinat: kas juhtimise loogika lähtub tegevussektorist?

Arusaadavalt on erinevate organisatsioonide tegevuse aluspõhimõtted erinevad. Kirik, haigla, kaitsevägi, ülikool, sadam, tehas, ministeerium, restoran – kiire, kuid ilmselt pealiskaudne hinnang ütleb, et need on väga erinevad organisatsioonid ja nende juhtimine eeldab spetsiifilist ettevalmistust, arusaamist, hoiakuid, isikutüüpe. Kas see ikka on nii? Kas juhtimine oma sisult ja iseloomult on universaalse iseloomuga? Kas juhtimise loogika lähtub tegevussektorist?

Kui vaadelda avaliku ja erasektori tegevusfilosoofia aluskihti, siis suurimaks erinevuseks võib pidada põhimõtet, et erasektoris on lubatud kõik, mis pole keelatud, avalikus sektoris on aga lubatud vaid tegevused, mis on alusdokumentides defineeritud. Kui rääkida erinevusest, siis eeltoodu ongi ehk olulisim mõjutaja. Sellest lähtub organisatsioonide ja nende juhtide riskivalmidus, ettevõtlikkus, uuendusmeelsus jms. Jah, ka rahastamise alused on erinevad, kuid mitte suunas, mis üldlevinud.

Julgen arvata, et avaliku raha kasutamine ja juhtimine on palju vastutusrikkam ülesanne kui oma või omaniku raha investeerimine. Mitte, et erasektor nõuaks vähem vastutustunnet.

Samas näeme hästi toimivaid ja oskuslikult juhitud organisatsioone igas sektoris. Seega ei saa edukuse põhjused olla kinni organisatsiooni tüübis, eripäras.

Võib veendunult väita, et hästi toimiva organisatsiooni fundamentaalsed põhjused on „pehmed“.

Eelkõige seal töötavate inimeste hoiakud, väärtushinnangud, kompetentsid. Edukaid organisatsioone ei juhita eelarvete, eeskirjade, käskudega. Edu põhjused peituvad targalt valitud meeskonnaliikmetes, juhtimispõhimõtetes ja otsustajate nutikuses, mõistmises, mis inimesi liidab ja paneb tegutsema meeskonnana. Me tahame nii üksikisikute kui ka organisatsiooni liikmetena tunda ja mõista oma erilisust, tahame saada tagasisidet, tunnustust, tahame valikuvabadust, soovime olla kaasatud, teha huvitavat tööd.

Need põhimõtted, kuid mitte ainult, tekitavad meis hea tunde, tööinnu, kire, mis panevad organisatsiooni lendama, saavutama uusi eesmärke. Võime küsida, kas need põhimõtted sõltuvad sektorist, organisatsiooni ülesandest, rahastamise viisist või koguni palgatasemest?

Nii meedia kui arvamusliidrite väljaütlemised annavad pidevalt märku, et riik pole ettevõte, ülikool pole saapavabrik … süvenemata juhtimise olemusse. Samas kostub üha häälekamaid väljaütlemisi riigi ja tema ettevõtete nõrga juhtimiskvaliteedi teemadel. Liitun viimastega.

Avaliku sektori juhtimise negatiivsed ilmingud vajavad selgemat diagnoosi ja põhjalikumat muutust.

Näen lahenduse suunda juhtimise sügavama olemuse mõistmises. Tuleks loobuda või vähemalt hoiduda võimendamast seisukohta, et avaliku sektori juhtimine on midagi erilist. Ülikoolidel on selleks lausa erinevad instituudid, erinevate (parimal juhul vähekattuvate) õppeainetega. Loobuda võrdlemast (vähemalt õiguslikkuse või rahastamisallika põhisest aspektist) eraettevõtete ja avaliku sektori juhtide ja tippspetsialistide palgatasemeid. Arusaadavalt ei tohi (madal) palk olla demotivaator, sama selge on põhimõte, et kõrge palk ei saa panna sind tegema ebameeldivat tööd. Eeltoodu ei sõltu sektori eripäradest.

Andres Liinat

Andres Liinat on tippjuht, kellel on 10 aastat juhtimiskogemust avalikust sektorist ning 20 aastat erasektorist.