Elust kilukarbis: paus

Huh, küll mul on hea meel, et see detsember läbi sai. See oli nagu üks pikk orgia, tõesti. Lisaks töistele pidudele oli ka kohustuslikke pühasid ning erapidusid ja aastalõpupidusid, üks ajas teist taga, nii et vahepeal polnud aega isegi vetsus käia.

Juba jõulupidusid, kus tuli käia, oli 5 tükki. Tõesti, kui see 31.12 kätte jõudis siis oli tunne, et “huh, jumal tänatud, teeme selle viimase ka siis jõuga ära nüüd ning siis on vsjoo”. Mitte et mulle peod ei meeldiks, kus sa sellega, aga kuskil on piir, kus enam see pole fun. Sest kui tööstuslikus koguses midagi tarbida, olgu need elamused või toiduained või inimesed, siis võtadki seda kui ränka tööd. Tõmbad aga taas ülli üll, lööd kengakesed läikima ja astud ohates öhe, et taas prassida, taas tantsida, kuni nõrkemiseni.

Aastavahetusel pääsesin üsna kergesti, nautisin suurepärast õhtusööki ja Eva laulu ning Indreku mängu Tai Boh’i restoranis ning kõik oli sulnis. Kodus tegin veel mõned kerged pudelid šampanjat nightcap’iks, et parem uni tuleks ja keerasin end teki sisse vorstiks. Enne uinumist kirjutasin roosa post-it’i peale (mul on pakk neid voodi kõrval, et tähtsaid enne-uinumist-mõtteid üles kirjutada)  – “HOMSEST DETOX!” ja kleepisin öölambikese peale. Uinusin sulgkerge südamega. Tundus nagu oleksin oma hinge Jeesusele kinkinud, et nüüdsest peale vastutab tema, kõiges süüdi tema ja mina olen nüüdsest süütalapsuke.

Süütalapsukese sildi all magasin süüdimatult 19 tundi ning üles ärkasin juba uue inimesena. Küll oli kerge ja hea tunne. Ei peagi enam veini kulistama ning muudkui peolt peole aelema.

Üldse on jaanuar selline vaikne ja vagane kuu, kus kõik on võlgades või Balil ja Tais.

Niiet lootust on püsida viks ja viisakas. Mitte, et see nüüd mingi tohutu keeruline ettevõtmine on, aga eks igaüks teab, kui rumal on näiteks hea sõbra eriti toredal peol seista nurgas, vaadata kuidas teised klaase kokku löövad.

Tänaseks on siis paar nädalat sellest iga-aastasest ettevõtmisest möödas ja tuleb tunnistada, et jube hea on olla. Mul muidugi on kogu aeg hea olla, õnneks mul pohmakaid pole, aga nüüd on kohe eriti hea.

Paus
Paus

Eelmisel reedel käisin kolmel sünnipäeval. Autoga.

Väga imelik, oleks nagu unenäos viibinud. Istusin tädide ja onudega pika laua taga, kuulasin kuidas üks 70-aastane kraps vanaproua rääkis detailides sellest, kuidas munasarjad ära lõigati ning kühveldasin delikatesse sisse. Ja jõin morssi peale.

See oli kõva de-javu flashback 7-aastase Alani kehasse vanemate sünnipäevalauda, kus arstiprouad täpselt sama juttu rääkisid samal toonil nagu tavainimene pesupesemisest. Ja see oli veel rahulik sünna, kõik olid ontlikud, kaugeltki mitte nagu samal sünnal 10 aastat tagasi.

Siis aga sõitsin NO teatrisse, kus Nataly oli enda sünnat tähistamas. Terve saal oli kinni pandud, süüa-juua seisis virnas ja 90ndate biit peksis. Alguses ma ei hammustanud läbi, miks pooled naised on riides nagu Poola hoorad: kirevad retuusid, roosad miniseelikud, ohtralt leopardinahka, platvormkingad and shit. Kõik mis vähegi poodide kitši- ja vintaažiosakonnas, sildi all “vulgaarne” leida võib.

Aga siis mu aeglane aju taipas, et stiilipidu on muusikajastu järgi. Jajajaa…, tõepoolest nii käidigi riides, õige jah. Ma ise käisin ka. Mitte küll päris värvilistes retuusides ja platvormkingades, aga traksiteksad, kossutossud, nokamüts ja kõrge kaelusega punane polo olid kindlasti arsenalis. Ja nõmedad päiksekad ja suur kett, mida polo peal kanti, jõle. Aga siis kui olin oma avastuse teinud kargas lavale Nancy ja esitas oma hitte nii nagu poleks aastakümned tema häält kriipsukesegi vanandanud. Äge pidu.

Noh ja siis jäi veel Volkmanni sünna. Moe-, foto- ja modellieliit Eestis on väiksearvuline, ent valjuhäälne, laia joonega ning üks kuratlikult lõbus seltskond. Isegi minu reserveeritud kainus ei suutnud pidu rikkuda. Ühesõnaga tasus minna. Pool kaks olin kodus voodis ilma igasuguste ekstsesside ja sekstsessideta.

Kolm nädalat on veel jäänud, siis ootab mind Madriid. Ja seal julgen klaasikese veini ikka võtta. Kasvõi selleks, et kontrollida, kas maks töötab. Vahepeal, aga naudin kõiki neid mõnusid, mida see kuu pakub: erakordselt kehva ilma läbi akna, unetuid öid ja pikki päevi, võimalust kirjutada valmis seriaali stsenaarium, tahet teha kõvasti trenni ning väljaskäimist vältida.

Soovitan kõigile sellist puhverkuud. Siis saab veebruaris jälle uue hooga elama hakata.

 

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee


Loe artikleid (29)