Valner Valme: kas vanarahvatarkus kehtib?

Me oleme skeptilised, eestlased. Negativistlikud. Või enam ei ole? Selmet midagi head öelda, kõlab tihti „midagi halba ei ole öelda“.

Aga vaatame korraks otsa nendele lausetele, mis meil on veres. Osa neist on vanasõnad, osa vanarahvatarkused, põlvest põlve edasi kanduvad käibefraasid. Võibolla oleks aeg neid unustama hakata.

rehepapp

1. Tee teisele head, saad s***ga vastu pead

On see nii? Materiaalset kasu silmas pidades: võibolla. Võib ka moraalselt mõelda, et ei too tagasi. Teine osapool ei oska su heategu hinnata, pole piisavalt tänulik.

Aga kui lükkaks selle kõik ümber ja oleks enesekindel. Teen head ja teengi sellepärast, et see vastab mu veendumustele, maailmapildile. Maailm ei saa olla parem paik, kui ta on, kui igaüks seda veendumust ei jaga.

Võib võtta ka egoistlikult: teen head ja siis on õilis tunne ja saan end parema inimesena tunda.

2. Ükski heategu ei jää karistuseta

Haakub eelmisega, ainult et väljendab end jõhkramal moel. Eelmise „tarkuse“ puhul võib tajuda teatud musta huumorit, karistusejutt on aga hoiatav ja kategooriline, öeldes peaaegu: „ole halb, tee kurja, siis võidad“.

Masendav oma kibestumuses. Kust see tuli? Võib viidata ka luuludele, mingit heategu polnudki, aga kujutlus karistusest on ka üle paisutatud.

3. Jagajale jäävad näpud

Seostub eelmistega, aga näitab eestlase sissejuurdunud materialismi. Kõigest peab käegakatsutavat kasu saama. Sõltub suhtlusringkondadest ja kogemustest, aga ma ei näe seda kuskil. Ihnsust, küüned-enda-poole-hoiakut. Need on üksikud indiviidid, eraldi nähtused.

Tõsi, on heal järjel inimesi, kes loevad iga krossi ja mõned neist võibolla tänu sellele õitsval järjel ongi, aga mis rõõmu siis elust ja teiseks jätab nimetatud „rahvatarkus“ lühinägeliku mulje. Oled ise midagi andnud, antakse järgmine kord sulle. Kõigil parem, ja perspektiivitunne viib elus edasi.

4. Kus kiitust, seal laitust

No see isegi kahjuks kehtib tänapäeval, pisut. Inimesed ei julge üksteist kiita, seda ei peeta tõsiseltvõetavaks. Elu ilminguid tasub pigem laita, siis on laitja neist justkui üle. Mitte segi ajada konstruktiivse kriitikaga, praegu räägime ellusuhtumisest.

Kiita võib ka väikseid asju, samas kui pisiasju laita on lihtsalt väiklane. Pealegi: laituses puudub analüüs, on vaid subjektiivne hinnang, seega on laituse ja kriitika vahel mõtteline galaktika.

5. Pill tuleb pika ilu peale

Seda tean omast käest. Kui midagi on liiga hästi, siis ei julge rõõmustada, on see ebausk või pessimism, igatahes midagi olemuslikku.

Ütlus lähtub ilmselt sellest, et ilul arvatakse olevat mõõt. Elul on varjupool kahtlemata, aga positiivsed nähtused on lõputud, küsimus on mõtteviisis ja ka kujutlusvõimes.

Ja kui see pill tähendabki nukramaid viise, on ka melanhoolias oma võlu. Ilu pole ainult „oh laula ja hõiska“.

6. Üks loll võib rohkem küsida, kui kümme tarka vastata

Sellele ütleks vastu: pole lolle küsimusi, on targad vastused. Kõigele võib vastata ja kui mitte, on see kümne targa enda viga. Inimestelt ei tasu võtta julgust küsida, uudishimu on tee tarkuseni, tuimusega ei jõua kuhugi. Miks ei ole seda samuti ju kenasti negatiivset lauset veel vanarahvatarkuste seas: „Tuimusega ei jõua kuhugi.“?

7. Ära hõiska enne õhtut

Aga miks siis õhtul hõisata? Mis siis õhtul on? Kõik läbi või? Kaputt? Elu on protsess, vahepeal võib ju hõisata ka, aga mitte jah kogu aeg, läheb läilaks.

Midagi on selles skeptitsismis lahedat ka. Eks sealt tuleb meie must huumor ja absurditunnetus, sügav pöörane huumorimeel, mida igal maal võibolla sel kujul ei kohta.

Ühesõnaga, olgem skeptilised, aga see-eest elurõõmsad.

 

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on.


Loe artikleid (32)