Iivi Anna Masso: sõnavabadus & vale

Viimasel ajal on palju räägitud nn libauudistest (ingl.k. “fake news”) ja infosõjast üleüldse. Nii palju, et “infosõda” kui termin ja ilming ise on muutunud sõjapidamise objektiks. Erinevate poliitiliste ja ideoloogiliste pooluste esindajad süüdistavad üksteist vastastikku infosõja pidamises. Algsest infomõjutuse uurimisest on saanud omaenda karikatuur, sest igaüks peab juba igaüht infosõdalaseks.

Infosõda pole nähtusena sugugi uus. Vanasti nimetati seda lihtsalt propagandaks. Muutunud on ühelt poolt see, et nähtust on nii ajakirjanduses kui poliitikas kõrgeimal tasemel täheldatud ja sellest on hakatud rääkima. Teisalt on muutunud infomõjutuse kanalid ja liikuva info kiirus. Libauudistega on võimalik palju tolmu üles keerutada, enne kui sõnumi valelikkus jõutakse avalikult paljastada. Tihti ei jõua paljastus nii laia publiku ette kui libauudis ise.

Nagu infosõja, siis ka libauudise mõiste õheneb sedamööda, mida rohkem seda kasutatakse.

Libauudisteks nimetatakse ka juba lihtsalt kallutatud ja ideoloogiliselt värvunud sõnumeid. Või sõnumeid ja arvamusi, mille sisu vastuvõtjale ei meeldi, oli neil tõepõhi all või mitte.

Peavoolumeedia vastutus & võimalus

Traditsioonilise meedia roll selles virrvarris ei kao, aga see muutub. Meedia on üha enam mitte niivõrd uudiste vahendaja kui filtreerija, tõepärasuse kvaliteedimärk.

Mida raskem on veebis liikuva info põhjal otsustada, millised ringlevaist väidetest peavad paika ja millised mitte, seda suurem on nn peavoolumeedia vastutus. Tähelepanelik lugeja pöörab pealkirjalt pilgu väljaandele: uudise usutavus sõltub sellest, kes selle välja ütles. Asetades loo oma veergudele kinnitab tõsine meedia selle õigsust.

Kahtlase väärtusega infomõjutust on mitmesugust. Kallutatud uudised, järsud arvamused, liialdused ja otsesed valed.

Meil, kes me oleme saanud nõukogude kasvatuse, on kallutatud uudiste osas maailmatandril teatud eelised: oleme varakult õppinud propagandistlikku tooni ära tundma ja tõsiasjadest eraldama. Mis puutub karmidesse hinnangutesse, siis peaksime kõik olema piisavalt haritud, et hea toon halvast eraldada. Otsese vale ees oleme aga oleme suhteliselt abitud. Mida tõsiseltvõetavam meediakanal seda esitab, seda kindlamalt selle õnge langetakse.

Mis juhtub sõnavabadusega libauudiste ja infosõdade kuldajal?

Arvan, et need meist, kes sõnavabadusest hoolivad, on üha enam segaduses. Ühelt poolt: kas tõesti tuleb avalikkusesse lasta igasugust soppa? Ja teisalt: keelamine on libe tee. Kes seab piirid, mida liialdused ja ideoloogiline paatos ületada ei tohiks?

Euroopas on mitmel pool appi võetud vihakõne vastased seadused. Nende najal on hiljuti vihakõnes süüdi mõistetud kaks parlamendisaadikut, Geert Wilders Hollandis ja Teuvo Hakkarainen Soomes. Samas, valeinfo levitamist või tundliku info lekitamist on raskem peatada kui nn vihakõnet, kuid kahju võivad need teha rohkem kui hinnangud, mis ei püüagi esindada muud kui hindaja subjektiivset arvamust.

Kardan, et oleme lähenenud probleemile valest otsast.

Vihakõne kriminaliseerimine toidab libalehti, mis esinevad alternatiivse meediana ja keelatud tõdede ainsate kuulutajatena. Märtri oreool lisab nende usutavust ka siis, kui nad suisa valetavad.

Avalikku valesse on sõnavabaduse kaitsjad suhtunud vastuoluliselt. Mõned loevad valeinfo levitamist sõnavabaduse kaitse alla kuuluvaks, sest eksimine on inimlik ja eksimise karistatavus pärsib väljendusvabadust.

Isiklikult toetan klassikalist liberaalset lähenemist, mis John Stuart Milli “kahjupõhimõttele” (lühidalt: vabadust tuleb kaitsta, kuni see kedagi ei kahjusta) tuginedes jätab sõnavabaduse kaitse alt välja ainult otsese vägivallale õhutamise ja isikute mainet hävitava tahtliku vale levitamise. Need on enamasti ka vabas maailmas karistatavad. Kõige muu, sealhulgas nn vihakõne ja kallutatud uudiste keelamine on sõnavabaduse seisukohalt kahtlane.

Siiski ei saa me unustada, et sõnavabadus sisaldab ka õigust infot saada. Kui avalikus sõnas on kõik lubatud, viib infoanarhia lõpuks selleni, et me ei saa millestki midagi kindlalt teada.

Sestap lasub tõsiseltvõetavate meediakanalite vastutusel vähemalt allika- ja faktikontroll ning veergudele lipsanud valeinfo avalik korrigeerimine.

Paraku olen isikuvastase tahtliku laimu hävitavat mõju Eesti meedia, ka niinimetatud peavoolumeedia, toimest oma nahal tunda saanud. Avaldatud valed pluss nende tahtlik korrigeerimata jätmine tähendab paratamatult, et sellesse laskunud meediakanaleid ei ole enam võimalik täiesti tõsiselt võtta.

Kaugelt liiga lihtsustav on väita, et infosõjaga ja libauudistega tegelevad ainult marginaalsed ja äärmuslikud blogid või teatud mittedemokraatlike riikide enam ja vähem ametlikud infovabrikud. “Päris” ja libameedia piiride hämardamisega tegeleb ka seesama päris meedia ise.

Ja ikkagi oleks ohtlik läheneda libauudiste tulvale uute keeldude ja piirangutega. Laim, vägivalla õhutamine ja ähvardused, mille tekitatav konkreetne või potentsiaalne kahju on mõõdetav, peaksid jääma või saama karistatavaks (ka Eestis).

Igal muul juhul on parim kaitse halva stiili ja meedia kallutatuse vastu tarbija nõudlikkus.

Ameerika Ühendriikides, tänase libauudistest ja infomõjutamisest käidava üleilmse arutelu keskmes, kaitseb sõnavabadust põhiseaduse esimene parandus. Hoolimata poliitkorrektsuse nõudest akadeemilistes ja poliitilistes aruteludes ei luba see “valesid arvamusi” ja kahtlasi seisukohti kriminaliseerida.

Infosõja hoogustudes ei vaja me Euroopas uusi vihakõne keelde, vaid oma “Esimest parandust”, tingimatut sõnavabaduse kaitset, ELi tasemel ja igas riigis eraldi. Muul juhul võime leida end olukorrast, kus “infosõjast” saab tugevate ettekääne vaigistada nõrgemaid.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)