Valner Valme: kriitika viib edasi

President Kersti Kaljulaid rõhutas aastalõpukõnes konstruktiivse kriitika vajalikkust ühiskonnas. See on kiiduväärt tähelepanek. Kahjuks puudus presidendi enda kõnest see valus ja kohati vaimukas ühiskonnakriitika, millega meid hellitas eelmise kümne aasta jooksul ära president Toomas Hendrik Ilves, veel varem aga muidugi Lennart Meri.

President Kaljulaidi kõne kutsus kokku hoidma ja positiivne olema, selline emalik lähenemine on ju sümpaatne, aga kas ikka kõigile vanusegruppidele veenev ja vajalik nii noore naise suust.

Sisult jäi presidendi aastalõpukõne lahjaks, nagu ka peaminister Jüri Ratase koolipoisilikult korrektsed vastused terava ühiskondliku närviga näitlejateduo Märt Avandi ja Ott Sepa paiguti kergelt provokatiivsetele (Päriselt te ei joonud spordilaagris alkoholi ega teinud noorena pättusi?), sageli vaimukatele (Keda te hukkaksite? Teeme nii, et kui see on Peeter Ernits, ärge vastake midagi) ja üsna leidlikele küsimustele (liftiolukord Trumpi ja Putiniga).

Ratas ei julgenud end avada, ühiskonna ja maailma asjade suhtes kriitiline olla ning vaatas, kuidas terve nahaga ja midagi ütlemata „eksamilt“ läbi saada. Just niimoodi see ei õnnestunud: peaminister peab julgema olla isiksus, mitte peitma end – kartes, et tema nägu kellelegi ei meeldi – raudmaski taha. Mask ei meeldi kellelegi. Tugeva isiksuse osas meenutage Andrus Ansipit.

Ratase üheks vähestest rollist väljumistest oli: „Ma arvasin, et teievanused teevad nukke.“ Ratas peaks teadma, ta on ise ka nendevanune, aga justkui veetnud oma nooruse kuskil teisel planeedil.

See on meie poliitikutele sümptomaatiline: ei olda kriitilised enda, oma erakonna, riigi, ühiskonna, maailma suhtes, aetakse parteisõduri juttu.

Ja kui keegi julgeb erakonna põhikirja, vabariigi põhiseaduse jm direktiivide välist juttu ajada, pannakse ta erakonnas põlu alla, olgu ta või Siim Kallas.

Asjata.

Kriitika viib ühiskonda edasi, robotlik deklaratiivne jutt mitte. Ilma eetilisi valikuid tegemata ei arene ei isiksused ega kollektiivid.

Kriitika aetakse eesti keeleruumis üha enam kahjuks segi „halvustamisega“. Etümoloogiliselt tuleb sõna „kriitika“ kreeka keelest, tähendades oskust anda hinnangut, eritleda, otsustada.

Otsused on sageli rasked ja nende tagajärjed ei saa olla üdini positiivsed, sest midagi valides hülgame midagi. Mitte ainult eesti, aga kogu lääne ühiskond on varasemast rohkem polariseerunud ja äärmused tõusevad jõuliselt esile, võimendades skaala eri otstes teineteist. Samal ajal võtab Lääne kultuuriruumis üha enam maad tühjade sõnade tegemine. Hirmus lõhet laiemaks käristada ei julgegi ehk riigijuhid (mitte ainult Eesti omad) midagi öelda.

Ühiskonnakriitika ei erine põhimõtteliselt kultuurikriitikast

Näiteks kirjanduskriitika eesmärk ei ole kirjandust vaenata. Konstruktiivse kriitika (mitte lahmiva ärapanemise, mida ei peaks üldse kriitikaks nimetama) eesmärk on kirjandust edasi viia, lugejaid kaasa mõtlema panna, anda tagasisidet sealhulgas autorile, kujundades analüüsi kaudu kirjandusringkondade hoiakuid ja väärtustades kriitikaprotsessis kogu valdkonda.

Eetiline valik ei ole enamasti lihtne ning nõuab ohverdust, ometi peab eetika olema meie tegutsemise — nii üksikisikuna kui riigina — alus, väärtusi tuleb julgeda väärtustada.

Kui sõber kiidab sõpra kirjanikku kriitikarubriigis ainuüksi sellepärast, et kirjanduse mainet on vaja tõsta ja inimesed niigi vähe loevad – mis siis, et sõbra teos tegelikult hea ei tundu -, siis tegelikult ei vea ta alt ainult kirjandusvaldkonda, aga ka sõpra kirjanikku.

Ei ühiskonna- ega kultuurikriitika tohi olla isiklik, vaid peab olema loomulikult arutelu ideede tasandil. Filosoofiliselt tähendab kriitika praktikat, mis tegeleb metodoloogilise kahtlusega, üks kuulsaimaid teoseid filosoofias on Kanti “Puhta mõistuse kriitika”.

Kõigepealt tuleks kahelda endas

Seda ei juleta: see näitaks justkui ebakindlust. Taavi Rõivas korrutab, et ta ei teinud peaministrina midagi valesti. Eiki Nestor tõi presidendikampaanias oma ainsaks puuduseks selle, et ta ei taha eriti esile tükkida (aga miks ta siis presidendiks kandideeris).

Poliitikute stampvastus on isiklikuks ainsaks puuduseks tuua oskamatust öelda “ei”.

Kui lugeda aga IRLi juhi Margus Tsahkna aastakokkuvõtet, siis IRL-il on kõik hästi (puudub igasugune enese ja erakonna kriitika), aga Reformierakond on pidur. See endale vastu rindu tagumine ja kolleegide siunamine hakkab valijaid loodetavasti ära tüütama (vaadates IRLi reitinguid, siis ongi juba tüüdanud).

Edasi tuleks kahelda näiteks selles, kas erakond on ikka Eesti asjade ajamisel A ja O. Siis tuleks kahelda, kas meil on vaja kobareelnõusid, kas meil on vaja inimeste tervise üle jõuga otsustada (tehes neid otsuseid suitsunurgas), kas meil on vaja perre kahte autot, kas me oleme teinud inimlikul tasandil midagi integratsiooni toimimiseks jne.

See jutt ei käi üksnes poliitikute kohta, vaid puudutab meist igaühe igapäevaseid pidevaid valikuid ja otsuseid nii ametialases kui eraelulises eksistentsis.

 

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (28)