Raivo Vare: Quo vadis, Eestimaa?

Teel

Lõppenud aasta oli Eesti kui väikeriigi, aga ka laiemalt ühiskonna seisukohast muutumise aasta. Lõppenud on üks arenguetapp, kus me edukalt integreerusime Läände ja asusime aeglaselt ja ettevaatlikult peenhäälestades nautima seda nii ihaldatud seisundit. Kahjuks, nagu elus ikka, ei saa rahuloluseisund kesta kaua. Meist sõltumatutel asjaoludel. Lihtsalt elu ei seisa paigal ja murrab sisse ka siis, kui soovi sellega toimetulekuks pole. Olgu see indiviidi või mingi koosluse tasemel. Riik kaasa arvatud…

Kahjuks on muutuste keskpunktis just meie lähim ümbruskond. Ühelt poolt Venemaa agressiivsete ambitsioonidega seoses, teiselt poolt Euroopa ja selle ühtsuse kriisi tõttu, milles on põimunud nii poliitilised, sotsiaalsed kui majanduslikud arengud. Kogu lähiajaloos Lääne demokraatia kandva telje ja kaitse vundamendi moodustanud transatlantiline koostöömudel ja selle aluseks olev anglosaksi jõuõlg on murenemas. Meie geneetiline mälu ja ajalooline kogemus siin lääneliku tsivilisatsiooni piirialal aga õpetab, et midagi head sellest meile tulemas pole. Seega, saime oma ihaldatud läänelikul „marjamaal“ toimetatud vaid pisukese aja sellest, mida me lootsime olemast kui mitte igavese, siis vähemalt väga pikaajalise.

Taas on meie ees eksistentsiaalsemat laadi väljakutsed, millega toimetulekuks on vaja vähemalt püüda mõista maailma laiemaid arenguid.

Ja leida teid oma rahvuslike huvide parimaks kaitsmiseks ning meie ühiskonna arengu kindlustamiseks.

Seejuures tasub korraks üle vaadata ka seni analüüsitu.

Näiteks majanduse osas tehtud arvukad ettepanekud erinevatelt ekspertrühmadelt eesotsas „Raasukese komisjoni“ ja tööandjate omadega. Halba ei teeks ka korraks kiigata sadade inimeste kaasabil valminud asjatundmatult paljukirutud ja nüüdseks „õnnelikult likvideeritud“ Arengufondi varasalve, kus on lisaks arvukatele valdkondlikele ja teemapõhistele raportitele ka Eesti Kasvuvisioon 2018 või Väliskeskkond 2020.

Juba Eesti Kasvuvisioon 2018 sedastas kaheksa muutust maailmas, millega tuleks tegeleda Eestil, et olla edukas ja jätkusuutlik. Kusjuures, olgem ausad, 2011.a. ei näinud keegi ette ei Venemaa ega terrorismiga seotud arenguid, mis on julgeolekupoliitiliselt ja fundamentaalselt meie jaoks kõige tähtsamad. Samas muudes majanduse ja ühiskonnaelu valdkondades juba tollal määratletud suunad eriti muutunud pole.

Niisiis, proovigem siis määratleda, mida teha eelseisval kümnendil, et olla edukas demokraatliku ühiskonnana?

1. Väljakutse: Venemaa ambitsioonid

Kui jätkuv osalemine rahvusvahelises terrorismi-vastases võitluses ei tekita erilist diskussiooni, kuigi selle konfiguratsioon iseenesest muutub seoses Venemaa rolli kasvuga, siis nimetatud naabri enda 19. sajandi geopoliitilise klassika vaimus arendatav tegevus eelkõige meie piirkonnas, s.h. Euroopas laiemalt, tekitab väga suurt muret.

Ühest vastust, kuidas sellega toime tulla, tegelikult polegi. Eriti arvestades Euroopa Liidus jätkuva poliitilise ja majandusliku kriisi ning Ameerika Ühendriikide isolatsionalistliku trendi tugevnemise valguses.

Seega, peame tegema kõik endast oleneva meie kaitsevõime maksimaalseks tugevdamiseks puht tehnilises tähenduses.

Seda peab teostama maksimaalselt aktiivsete jõupingutustega rahvusvahelise diplomaatia rindel meie liitlaste koostööpanuse vähendamise või veelgi halvema – nende poolt mõjusfääride poliitika tagasitulekuga ja väärtuspõhisusest loobumisega nõustumise – vältimiseks ning soodsama rahvusvahelise poliitilise keskkonna arendamiseks.

Samas tuleb olla realist ja mõista, kuivõrd ollakse Läänes ikka veel pikaldased uuele olukorrale reageerimisega ja senisest mugavustsoonist väljatulemisega. Siin omandab erilise tähenduse nii proaktiivne imagoloogiline loovtöö rahvusvahelises inforuumis ja poliitilises keskkonnas, kus alanud aastal eesseisev Euroopa Liidu eesistumise edukas läbiviimine omandab erilise tähenduse, loomaks ja hoidmaks kuvandit meist kui lääneliku demokraatiamudeli musterriigist.

Samas peab olema valmisolek, et targalt ja argumenteeritult, õiget sõnumit luues reageerida ka paratamatult tekkivatele meie seisukohast ebasoodsatele „realpolitikˋi“ ilmingitule liitlaste juures. Alternatiiviks on tegelikult leppimine Moskva mõjusfääris olemisega, sest seda „kolmandat“ teed pole meile ajaloo poolt tegelikult kingitud, meeldib see kellelegi või mitte.

Mis peamine – tuleb vältida soovmõtlemist ja enesepettust, sest selle lõksu langevad riigid, eriti väiksemad, kaotavad oma iseseisvuse, nagu näitab ajalugu, reeglina üpris kähku. See aga tähendab, et tuleb olla valmis tagasilöökideks ja ebasoodsaks sündmuste arenguks „juhitavasse/suunatavasse kaosesse“ liikuvas/liigutatavas maailmas.

2. Väljakutse: majandus

Tuleb mõista, et tänaseks on tekkinud olukord, kus suurem osa vastuseid meie kui „keskmise sissetuleku lõksu“ kinni jääma kippuva ühiskonna majanduslikele väljakutsetele asuvad väljaspool „puhast“ majandusvaldkonda.

Seega ka kõikvõimalike üksikute sööstudena rakendatavate „peenhäälestuslike“ fiskaalmajanduslike, maksupoliitiliste, investeeringu-alaste, tööstusharu-põhiste või mis iganes muude, isegi objektipõhise innovatsiooni stimuleerimisele suunatud traditsiooniliste majanduspoliitiliste meetmete efekt on ebapiisav, kui neid ei toestata lahenduste komplekse, tervikliku ja poliitikaülese lähenemisega.

Eesti majanduse suurimad, struktuursete muutustega seotud väljakutsed asuvad väljaspool majandust ennast: hariduses, demograafia- ja rändepoliitikas, väärtussüsteemis.

Ka loodusliku valikuna toimivad struktuurimuutused võivad tekkida, nagu näiteks niigi nõrgavõitu konkurentsivõimega Eesti majanduses hetkel ralliva palgatõusu ja kvalifitseeritud tööjõupuuduse kombinatsiooni puhul. Paraku on see väga valuline ja pikaldane tee, millele asumist siin-seal rõõmsalt kommenteerivad inimesed vist ei taju, et see valu võib osutuda suuremaks ja pikemaajalisemaks kui ühiskonna taluvus võimaldab.

Seega fokusseeritud, investeerimist soodustav, mitte aga pärssiv, vajadusel ka eksperimenteeriv ja välismajandus-, haridus- ja talendi-, sündivus- ja kvalifitseeritud rändepoliitiliste meetmete kompleksiga toestatud poliitika on meile lausa hädavajalik valik. Poliitiline ja ka laiem ühiskondlik valmisolek selliseks lähenemiseks peab aga alles tekkima…

3. Väljakutse: riigireform

Riik peab olema, mitte ainult näima „korras“. See eeldab uuendusmeelset, proaktiivset ja efektiivset riigivalitsemist. Riigireform, mitte ainult kohaliku omavalitsuse osas, vaid kogu riigijuhtimise organisatsiooni ulatuses, on olemuslikult ülitähtis ja sellega venitamine või selle sisulise poole kastreerimine järjekordse alanud valimistsükli taktikaliste eesmärkide nimel oleks poliitikute poolt täieliku vastutustundetuse tippnäide.

4. Väljakutse: sotsiaalvaldkond

Sotsiaalvaldkonna prioritiseerimisel tuleb säilitada ka kainet ratsionaalset programmilist lähenemist, mis arvestaks nii realistlike heaolu saavutamise eesmärkide kui ka demograafiast tulenevate eripäradega.

Jõulisema rolli peaks omandama meie inimeste omavahelist, aga ka avaliku ja erasektori avatud koostööd väärtustav suhtumine. Ainult nii saab tekkida nii meile endile kui ka meie arengu jaoks nii oluliste kaasatavate välistalentide jaoks ahvatlev elukeskkond.

Kogu meie elukorralduse alusteks peavad saama kaks põhimõtet: „kedagi ei jäeta maha“ ja „kõik eestimaalased on meie inimesed“.

Viimane eeldab ka potentsiaalselt julgeolekuohtu kujutava kahe paralleelse ühiskonna ühtesulatamist mitte rapsiva ja lihtsustatud, vaid pikaajalisi eesmärke silmas pidava, läbimõeldud ja targalt rakendatava haridus-, regionaal- ja majanduspoliitika abil.

Võtmeülesandeks on mõista, et sotsiaalsüsteem pole mitte puuduste ja vigade, majanduslikus mõttes koormise tähendusega valdkond, vaid hoopis meie ühiskondlikku ja sealhulgas ka majanduslikku arengut toetav faktor. Aga ainult siis, kui seda läbimõeldult ja pikaajalistest eesmärkidest lähtuvalt käsitleda.

5. Väljakutse: Muutustele avatud ühiskond

And last but not least, suurimaks väljakutseks, kõrvuti julgeolekualasega, on meie ühiskonnale mõista, et pärast senist pingutust me siiski endale rahuliku nautimise ja stabiilse oleskelu-aega ei saa lubada. Mitte mingisuguse hinnaga.

Muutuda tuleb vältimatult kogu aeg.

Muutuste aluspõhja, aga ka samaaegselt tulemuse, moodustavad meie väärtussüsteemi arengud, mis iseloomustavad suhteid ja suhtlust ühiskonnas inimeste, ettevõtete ja organisatsioonide, sotsiaalsete rühmade ja erinevate institutsioonide vahel.

Avatud ja koostööd väärtustavat ühiskonna tunneb ära isikut austava, loovust ja algatust toetava õhkkonna valitsemisest.

Alternatiiviks oleks kapseldunud, lõhestunud ja konfliktialdis ebastabiilne ühiskond, mis on kerge lagunema ja omariikluse kaotama. Meie aga tahame kesta. Selle tagamiseks on vaja nii jooksvat paindlikkust, kuid veelgi enam strateegilist süsteemset lähenemist. Kui esimeses oleme seni isegi lausa maailma paremikku hulka kuulunud, siis nüüd on saabunud just teist tüüpi strateegilise lähenemise aeg, kus aastane perspektiiv on vaid üks lühiepisood.

Olgem siis selle väljakutse jaoks valmis nii 2017.aastal kui edaspidigi!

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (12)