Kaidi Laur: kuidas ära tunda tõelist armastust?

Hommik

Sattusin nägema kultusseriaali “Sex and the City”. Olgugi, et aeg on edasi läinud, siis teemad ja naljad olid ikka kohased. Mis selles armastuses ja seksis siis muutuda saabki? Peategelane Carry mõtiskles sõbranna väite üle, et elu jooksul kohtume ainult kahe True Love’ga ja kui sa need mööda lased, siis ongi kaputt. No, mis asi see True Love siis on? On see Suur Armastus? See Õige Armastus? Ja, mida Tõeline Armastus üldse tähendab? Kuidas seda ära tunda või vahet teha?

 

Maast madalast hakatakse kodeerima, et on olemas üks printsess ja prints. Enamjaolt muinasjuttudes printsessid ootavad, millal printsid on valmis neile järele tulema ning päästma tohutust üksindusest või raskest elust. Sellele järgnevad hilisemas vanuses (kultus)seriaalid, raamatud või romantikast nõretavad filmid. Õige Suure Armastuse otsimine on tore pakk uskumustest, ideaalidest, hoiakutest ning ootustest, mille Lääne ühiskond on kenasti ära pakendanud ja kõigile tasuta välja jaganud. Kuid unustame ära, et muinasjutud ja filmid lõppevad peamiselt, nibin-nabin, peale esimest romantilist suudlust.

Lõppevad siis, kui kehakeemia on dopamiinist ja serotoniinist pungil. Kui keha on armumise hormoonidest täis, siis usumegi, et oleme leidnud selle Õige. Ta on parem, kui kõik teised kokku. Tunneme end üle pika aja taas terviku ja leituna. Kõik on intensiivistunud. Värvid. Lõhnad. Laulud on kirjutatud just Meie (Õigest) Armastusest. Nii me seda Õiget ju defineerime. Lootes, et tema ongi see, kes meile viimse hingetõmbeni neid fantastilisi tundeid tekitab ning superõnnelikuna hoiab.

Armumine ja armastus on kaks eri asja. Probleem on tegelikult selles, et kui kehakeemia taandub, siis inimesed ei suuda luua tõelist sügavat, tähendusrikast inimlikku ühendust ning teineteisele pühendumist. Tavaliselt süüdistame kaaslast Õige tunde puudumises ning lähme otsima uut dopamiini ja serotoniini doosi. See on üsna kurb nõiaring, mis tõukab inimesi veel suurema pettumuse ning üksinduse suunas.

Armumises puudub sõpruse kontseptsioon (“Oleme rohkem kui sõbrad!”). Seal on ainult lilled, liblikad ja šampus koos kaaviariga. Peidetakse lõgisevaid luukeresid sügaval keldris kolmekümne luku taga, et Õige neid mitte mingil juhul ei leiaks ega näeks. Armumine on rollimäng, soov näha teises inimeses jumalikke omadusi, mida nii kaua on otsitud. Ja ka teater, kus mängitakse just seda rolli, keda teine imetleda tahab, et egoistlikult tunda enda nahal imetlust. Armumine ei ole aus mäng kahe inimese vahel.

Armastades lubame kaaslasel olla tema ise.

Armumisel tahame näha inimest, keda näha soovime või enda päästmiseks vajame.

Milline on meie suhe sõpradega? Tihti lubame neil olla nemad ise. Anname andeks nende veidrused, julgeme ja lubame väljendada mõtteid, vaielda, olles võimelised iga hetk ära leppima. Aga oma kaaslastele me taolisi eksimusi ei luba. Iga tüli, kus ollakse eriarvamusel, saab mõõtme, et kaardimajal ei jää muud üle, kui kokku kukkuda. Sõbrad aitavad rasketel aegadel. Me ei esita neile ebanormaalseid või –proportsionaalseid nõudmisi või eelda täiuslikkust. Sõprus on ühendus ja luba eksisteerida kahel normaalsel inimesel ühes ajas ja ruumis.

Tavaliselt juhtub suhetes aga vastupidine. Inimesed, kes kunagi teineteist jumaldasid, tulevad koju selleks, et oma paha päev välja elada. Lähevad tööle või peole ja jälle naeratatakse, ollakse andestatavad kõikide teiste, aga mitte oma kaaslase suhtes. Kaaslane saab kogu viha, pahameele, tujud ja frustratsiooni. Teistele jagatakse aga enda häid külgi, nagu kompvekke lasteaia sünnipäeval.

Seesama “mõnus” True Love pakett, mis on täis ootusi, lootusi ja illusioone annab meile justkui õigustuse käituda oma kaaslastega kui isikutega, kes on pahatahtlikkult võtnud meilt nn jumala või jumalanna. Oleme pettunud. Pahased. Solvunud, sest printsist (printsessist) on saanud konn ja see on selgelt andestamatu. Nägemata sealjuures, et need olid meie endi projektsioonid, meie endi lootused, ootused ning mängud ja varjamised.

Ebateadlikus maailmas on armastusel võime transformeerida ego. Armumine on ego-põhine ehk “Mulle meeldid sa sellisena ja ainult sellisena olen nõus sind imetlema”. Armastus on armastus-põhine ehk “Sa oled, kes sa oled ja see on kõik, kes sa oled ning ma aktsepteerin seda”.

Armumisesse on sisse kirjutatud pettumine. Armastusse olemine. Armastus on tänulikkus ning mõistmine, et sellisena, nagu teine inimene on, on ta mulle väärtuslik. Et ma austan teda sellena, kes ta on, isegi, kui ma temaga ei nõustu.

Armastus on turvatunde loomine ning hoidmine, et iga eksimuse või erimeelsuse peale ei näidata ust. Armastus on meie sisemine jumalik olemus, millel on kõrgemad väärtused nagu tänutunne, austus, andestamine ja tunnustamine.

Armastus ei ole projektsioon, vaid siiralt teise inimese nägemine (“Ma näen su tundeid, su mõtteid, su reaktsiooni ja vajadusi!”) ning tema mõistmine.

Arvan, et Tõelisel Armastusel ei ole mitte mingit pistmist Täiuslikuks või Õigeks olemisega. Armastus lihtsalt on ja ta on meie sees, mitte seotud teise inimesega. Kuid jaa, nagu mu sõbranna on tõdenud, et vahel ainult armastusest ei piisa. Suhe on elusorganism, mis vajab hoolt, hellust, piire, nurkade maha lihvimist ja peamiselt tööd iseendaga ning teadlikkust oma hoiakutsest, käitumistest ja ootustest. Täpselt, nagu laste kasvataminegi.

 

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (20)