Annika Arras: Kui gruusia pulmas pole käinud, pole päris Gruusiat näinud. 1.osa

Gruusia tants I Foto: Annika Arras

Veetsin möödunud aasta jooksul kokku neli kuud Kaukasuse mägede vahel, viimased kolm neist järjest. Kõige emotsionaalsem ja lärmakam elukeskkond, kus ma kunagi viibinud olen. Mulle meeldis … kuni mingi piirini, ja siis ma tahtsin koju.

Käisin Gruusia pulmas, nägin mägede poegi ja tütreid tõelises tkemali kastmes (Gruusia köögile omapärane hapukas ploomikaste). Matkasin mägedes, vaidlesin taksojuhtidega, vandusin Tbilisi liikluses, jõin chachat, tantsisin jalad villi, jooksin Borjomi metsades, uudistasin Vardzia mägilinnas, patsutasin lehmi Stepantsmindas, sõitsin autoga kuristike veerel, ujusin Mustas meres, pidasin tuliseid vestlusi (nii mägilammaste kui inimestega); nägin uksi paukumas, „karjuvas” kõneviisis koosolekut, heade inimeste valu ja vaesust, jõukate priiskamist, kogesin ülimat külalislahkust, teravad huumorimeelt ja oi kui paljut veel.

Eelarvamused, va kurjajuured

Sõbrad-pere räägivad sulle lugusid ja sa kujundad sellest oma arvamuse. „Seal ju röövitakse naisi ja viiakse mägedesse, oled sa ikka kindel, et sinna tahad minna?” „Kuritegevus on äärmiselt kõrge, sa ole ikka ettevaatlik, ära pimedas välja mine!” „Seal on ju osa riigist okupeeritud, iga hetk võib uus jama tulla!” Üsna piiratud, kuid kindlasti heasoovlik minu suhtes.

Meenub mu enda esmaemotsioonil põhinev ja tegelikku olukorda süvenemata öeldud lause kolleegile Brüsselist hetkel, kui mulle ühe tööreisi planeerimisel tehti ettepanek sõita autoga esmalt Armeenia pealinnast Jerevanist Gruusia pealinna Tbilisse ja seejärel edasi Tbilisist Batumisse. Sõna-sõnalt kirjutasin nii: „I’m not sure I want to drive on those South-Ossetian border roads” (Ma pole kindel, et ma tahan Lõuna-Osseetia piiriäärsetel teedel sõita).

Vaatasin kaarti, otsisin teed, mis viib Tbilisist Batumisse, nägin Gori linna nime, meenusid 2008. aasta Vene-Gruusia sõja sündmused, mis meile, eestlastele, on sama tugevalt mällu sööbinud kui hiljutine Putini juhitud invasioon Ukrainas ning lukustasin oma mõtlemise ja esimese hooga ei jätnud ruumi võimalusele, et võib-olla on minu hirmud põhjendamatud.

Olgu kohe öeldud – midagi sellist polnud.

Tbilisi tänavad on turvalised, jalutasin südamerahuga seal ringi ka öistel tundidel; meessoo esindajad on aupaklikud, konfliktitsoonid varjusurmas ja ei mõjuta igapäevast elu.

Et minu töö eeldas kohaliku kultuuri ja inimeste mõistmist, siis otsustasin aegsasti lugeda nii Gruusia kui kogu regiooni kohta, lugesin mida vähegi leida oli. Jõudsin selle eelarvamuste puntra lahti harutada enne kui päriselt kohale läksin.

Siinkohal julgen soovitada, kui tahate õppida tundma Kaukaasia rahvaste hinge ja kultuurilist omapära, siis võtke kätte „Ali ja Nino”. Tegemist on Kaukasuse Romeo ja Julia looga, kus põimuvad aserite, armeenlaste ja grusiinide elud. Ning kui te peale seda nendesse riikidesse reisite ja inimesi tundma õpite, siis ka mõistate kui väga täpselt see lugu neid peegeldab.

Ebatervislikkus on isuäratav

Gruusiast rääkides pole võimalik mitte rääkida söögist.

Söömine on elu ja elu on söömine. See on lihtsalt nii tähtis. Polnud ühtegi tööalast koosviibimist, millele ei järgnenuks supra (pidusöök). Ja kui keeldud, siis solvad peremeest. Seega, sa ei keeldu mitte kunagi.

Kui toit kantakse lauda, siis sööd kõike, mida pakutakse. Sest kui loobud millestki, siis solvad perenaist. Kui naabrimees toob lauda enda poolt villitud koduveini ja morsikannust su klaas ääreni täis valatakse, siis Kahheetia traditsioonide kohaselt jood selle korraga põhjani.

Kui vein on toores või pärmine, siis ei öelda seda kunagi, vaid kiidetakse takka!

Värskelt küpsetatud lavaši murrad alati sõrmedega ja kõhtu ei söö kunagi täis esimestest lauale asetatud toitudest, sest esimesele järgneb teine ja teisele kolmas ja kolmandale neljas ring roogi ja kui vahepeal tuuakse lauda Khatšapuri (suluguni juustuga nisujahu pirukas), siis sööd ka seda. Mis siis, et ühe toidukorraga tarbid ära rohkem kaloreid kui terve päeva peale vajalik oleks, aga sööd ära.

Sa ei kirtsuta kunagi nina kui seal samas söögilauas keegi sinu kõrval suitsetab. Tihtipeale terve laudkond suitsetab. Sest nii seal käib ja sina külalisena pole seal grusiine muutmas vaid nende eluviiside järgi kohanemas.

Aja möödudes õpid seda kõike mõõdukamalt tarbima ja oskad viisakalt laveerides teinekord loobuda sellest ülevoolavast külalislahkusest. Sul ei jää muud üle lihtsalt.

Linnakeskkond

Tbilisi on ideaalne reisisihtpunkt inimestele, kes otsivad uusi maitseelamusi. Restoranide valik on lai ja meie rahakotile on ka kõige kõrgema tasemega restoranide hinnakirjad ülimalt taskukohased. Pean küll ütlema, et muude rahvuste kööke nad liiga hästi ei valda, leidub häid erandeid ja kui sa need üles leiad (The Kitchen, Strada, Culinari), siis seda väärtuslikumad need leiud sulle tunduvad. Aga on kohti, kus toit või teeninduse tase on täiesti teisejärgulised, sest asukoht ja avanev vaade kompenseerib (170 Steps Cafe Tbilisi vanalinnas).

Ma ei hakka kirjutama kohtadest, mida “peab” nägema, sest need kõik on kirjas turismiportaalides ja voldikutes. Ma jätsin väga palju sellest vahele, sest ühel hetkel on kõik need kirikud ja sambad ühte nägu. Vaatad kaks tükki ära ja saada aru, et kolmandat pole vaja näha.

Põnevust ja avastamist pakuvad hoopis inimesed.

Seepärast soovitan lihtsalt minna ja mööda linna ringi jalutada ja mitte siis ainult peatänavatel, vaid erinevates linnaosades. Astuge sisse suvalistesse söögikohtadesse, poekestesse ja tehke juttu. Siis hakkab elu hargnema.

Tbilisis elab ca miljon inimest ja viimaste loenduste andmetel on seal 800 000 autot. See tähendab, et peredes on mitu autot. Auto omamine on justkui staatuse sümbol, nagu suure ekraaniga teler ja Iphone’gi.

Autostumine

Aga need autod. Neist lihtsalt peab rääkima. Lisaks sellele, et neid on koletult palju, on roolis ka inimesed, kellest suur osa on oma juhiload ostnud. Enam see polevat võimalik, aga pikki aastaid see just nii käis ning see kujundab täna sealset liikluskultuuri, mille loosungiks on „Tugevam jääb ellu!”.

Nii et kui rendid Gruusias auto, siis rammi nagu jaksad, sest oma põhjamaist liikluskultuuri evides, mille osaks on enamasti ikkagi viisakus ja reeglite järgimine, kulutad punktist A punkti B jõudmiseks palju aega. Jalakäijana ära loodagi, et keegi sulle sebra ees seistes teed annaks, sest sind pole olemas. Oli hetki, kus mu kannatus katkes ja kõndisin tuimalt keset teed, eeldades, et küllap siis ikka kinni peetakse. Ei soovita, võib halvasti lõppeda.

Taksosid on Tbilisis palju, edukalt töötab Taxify ja seda kõigile võõramaalastele kasutada soovitangi.

Kindel viis mitte saada petta. Taksosõit on odav, kesklinna piires paari-kolme linnaosa vahel liikudes üle 5 lari’st arvet saad harva (ca 2 eur), aga kui istud valesse taksosse ning autojuht mõistab, et oled turist, siis maksad 20-30 larit südamerahuga (8-14 eur) aru saamatagi, et just petta said.

Kuna ma lävisin igapäevaselt vaid kohalikega, siis teadsin, mis aus on taks ja mind petta ei õnnestunud. Oli juhte, kes lahkusid kummivilinal kui selgus, et oodatud boonust ei tulegi. Lõpuks sain selgeks kiireima viisi liikumiseks ilma taksojuhtidega vaidlemata – õppisin ära gruusiakeelsed viisakusväljendid ja numbrid ning harjutasin alati eelnevalt aadressi ütlemist.

Niisiis haarasin takso alati kuskilt peatänavalt (et mitte jääda kõrvaltänavates ummikusse), ütlesin tervituse ja aadressi gruusia keeles ning vaikisin. Oma tumeda juuksevärvi tõttu peeti mind ka tihtipeale kohalikuks ja kui vestlus viisakusväljenditest pikemaks ei kujunenud (enamasti mitte, see on illusioon, et nad seal kõik muudkui lobiseda tahavad), siis vähemasti taksojuhtidega sain rahu sõlmitud.

Kuumaastik

Tbilisi tänavad ei ole mõeldud jalakäijatele, sa võid igal sammul kukkuda. Suutsin seda teha päris mitmel korral. Astmed ootamatutes kohtades, augud, poolikud sillutised, kõnniteel parkivad autod. Tervisejooksust pole mõtet rääkidagi, see on ohtlik. Rohealasid on vähe ja ainuke variant nendeni jõudmiseks on esmalt autoga sõita.

Ainuke mõistlik aeg linnajooksuks on varahommik ja siis on rõõm tõdeda, et lisaks sulle on veel mõned üksikud kuumaastikul uitamas, aga nad kõik on välismaalased. Need mõned tervisejooksjad moodustavad justkui salasekti – see mõistev pilk, mida teineteisest möödudes vahetatakse -„ma tean, mida sa tunned ja mul on nii hea meel, et ma pole ainus, kes selle väljakutse vastu võttis” – annab jõudu juurde.

Kõnniteed ja linnaplaneerimine on ilmekas näide seal valitsevast kaosest.

Täielik planeerimatus ja korralagedus, mille keskel siiski valitseb kord, mida võõral on üsna keeruline mõista. Uusi maju ehitatakse, kuhu juhtub. Ma elasin Vake linnaosas kahes erinevas korteris ja vaade rõdult ei erinenud ei ühes ega teises – majad-majad-majad, uskumatud kolemajad ning sekka akendel lehvivat pesu.

Liftid mõnikord töötavad, mõnikord mitte, trepikoda on renoveeritud kuuenda korruseni, sealt edasi mitte, sest vahepeal sai raha otsa; elekter tuleb ja läheb, vesi kõrgematele korrustele ei jõua.

Vana Tbilisi oma ajalooliste hoonetega on nii ära rikutud, et kunagine kaunis arhitektuur enam silma ei paista. On piirkondi, mis on ilmekad näited Potjomkinist – Didube linnaosa peatänav on renoveeritud ja majad taastatud, aga see lõppeb 3-4 meetrit peale kõrvaltänavale jõudmist. Majad on päriselt ka värvitud ainult selle piirini, kuhu peatänaval kõndides silm ulatub.

Iga päev tundub, et kohe-kohe kukub see kaardimaja koost, aga ei kuku. Püsib, kasvab ja areneb. Ning inimeste naeratus ja lahkus kompenseerib paljutki.

Õhk on liikluse tõttu saastunud ja müratase kõrge. Oma vaikset nurgakest on Tbilisis leida praktiliselt võimatu. Seetõttu ongi kõige stressirohkemad päevad liikluses reeded, sest kõik tahavad linnast välja saada, paraku kõik korraga ei mahu ja linnast välja saamine on äärmiselt piinarikas. Nii ka mina, põgenesin linnast igal võimalusel.

Aga sellest juba loo järgmises osas …

Annika Arras on poliitilise kommunikatsiooni vallas töötanud aastast 2004, juhtides kuni 2015. a aprillini Reformierakonna valimiskampaaniaid. Oma valdkonna eksperdina on ta viimased aastad mööda Euroopat ringi rännanud ning erinevates riikides erakondi nõustanud. Nii on ta jõudnud oma kogemust jagada Armeenias, Gruusias, Moldovas, Ukrainas, Lätis, Leedus, Hollandis, Austrias, Saksamaal ja Norras. Hetkel on Annika tegev valitsus- ja korporatiivsuhete agentuuri Miltton Nordics partneri ja tegevjuhina.