Piia Ausman: kunst on olla vaatleja

Kui peatame millelgi pilgu pikemalt, seisatub korraks ka aeg. Vaatame meie ja aegki vaatab koos meiega. Aga mõte? Kas mõte peatub seal, kus meie, kas kujutlus jääb kõndima maastikul, mida näeme. Ei – mõttel on oma lobisev rada ja kujutluses võib olla hoopis üks teine pilt. Nii see tihti on. Me ei ole üks sellega, mida vaatame ega taju hetke, milles seisatume.

Kunst – mis iganes vormis see ka ei esineks, omab võimet mõtteid rahustada. Ole vaatleja ja sa haistad iseennast teisiti. Kunst on ajend mediteerida, mängida mõtte ja kujutlusega selles hetkes, mida me vaatame. Seisame pildi ees, unustame korraks, mis on päriselt, et minna kaasa sellega, mis on silme ees.

Mulle on jäänud kummitama üks lause poja klassijuhatajalt.

Tänapäeva lapsed ei oska enam ette kujutada, neil lihtsalt ei teki kujutluspilti!

Õpetaja oli kutsunud mind poja kirjandustundi esinema, mul oli parasjagu pooleli ühe lasteraamatu kirjutamine, lugesin neile sellest katkendeid ja rääkisin raamatute kirjutamisest.

Lugu liigub läbi minu alateadliku fantaasia. Eelmine rida inspireerib järgmist, midagi ei ole ette kavandatud. Oluline on peategelase mõtete rütm, kelleks on üks 5-aastane tüdruk Anna. Tüdruku reaalne maailm ja mängumaailm põimuvad omavahel täiesti loomulikult ja iseenesestmõistetavalt.

Lastele meeldis. Lahkusin koolist rõõmsana, aga lause – et lapsed ei oska enam ette kujutada -, hoiab mind murelikuna siiani.

Aastavahetuse paiku on ehk aega, vaadake lastega koos mõnd pilti, mõnd head pilti, mis teile meeldib ja laske oma mõttel ja kujutlusel liikuda. Mängige. Mängige seda- ja teistpidi, tekitage pildist lugu ja loos pilt. Olge kunstnikud, vaadelge.

Kunst ei ole mitte alati teadmine vaid esmalt nägemine.

Selleks, et vaadata, ei pea teadma. Küll aga võib vaatamine viia teadmiseni – faktide otsimiseni, mis loojat või lugu enam avab ja vaatamisele maiku juurde annab.

Siinkohal üks mänguidee.

Vaadake alljärgnevat pilti. Mina kirjutan, mida mina näen või kogen ja sõltumata minu mõtetest võid Sina luua oma loo.

Raamitud. Juss Piho. 2016. Õli, lõuend. 150 x 120 cm.
Raamitud. Juss Piho. 2016. Õli, lõuend. 150 x 120 cm.

Ühel hilisel pärastlõunal otsustas ta oma raamidest väljuda, kuigi oli nende tegemisega pikalt vaeva näinud. Raamid siiski ebamugavad. Tüütu oli neid igal pool järel vedada. Tänavail jäid kõik alailma raamidesse kinni. Pidevalt oli keegi, kes neisse takerdus, ilma et kumbki oleks saanud edasi liikuda.

Eriti keeruline oli ühistranspordis, kohvikus, koosolekulaua taga – viimaks oligi kõik ainult raamides. Iga mõte oli raamides, iga liigutus, iga lause, iga inimene, kes võis jõuda temani vaid läbi raamide.

Kindlal sammul, huuli kokku pigistades, käsi sügavale taskupõhja surudes, otsustas ta raamidest välja astuda. Kõndida kiirelt mööda tänavat, kuni tänav saab otsa, joosta läbi linna, kuni linn saab otsa, mööda kõiki teid, kuni teed saavad osta, mööda mõtet kuni mõte saab otsa – Run Forest, run!

 

Piia Ausman

Piia Ausman

Piia Ausman on Eesti ühe esigalerii Haus Galerii juht ja omanik, kuraator, kunstikonsultant ja kirjanik. Koos oma kolleegidega tutvustab ta Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale. Loe artikleid (11)