Iivi Anna Masso: 2017 – kuidas edasi? Euroopa

Pariis

Aasta lõppedes on meediast tulevad ennustused järgmisele kõike muud kui helged. Kogu aastat on varjutanud muuhulgas Süüria sõda ja selle kiirgus Euroopasse pagulaskriisi ja terrorismi näol. Aastasse mahub Brexit ja Donald Trumpi võit USA valimistel. Meeleolud Euroopas on 2016. aasta lõppedes selgelt süngemad kui aasta tagasi.

Üks süngust lisav tegur on endiselt idast kummitav oht. On eksperte, kes ennustavad algavale aastale suisa suurt sõda. Seda ei tahaks väga uskuda, aga samas on seda raske ka välistada. Mäletan hästi kõrgeaulisi eksperte, kes enne 2014. aasta sündmusi väitsid kaljukindlalt, et mõte Krimmi anastamisest või Venemaa tungimisest Ida-Ukrainasse on absurdne. Sestap teame siinkohal vaid, et me ei tea, mis on võimalik ja millised võimalused teostuvad. Absurdsed plaanid on ennegi teoks saanud.

Aga vähem huvitav pole see, mis toimub Euroopas endas.

Kui aasta poliitilistest aruteludest leida üks sõna, mida oleme lõppeval aastal enim kuulnud, on see ilmselt “populism”. Seda on kuuldud nii palju, et sellega juhtub nagu nii mõnegi muu ülekasutatud terminiga: tähendades liiga paljut, ei tähenda sõna lõpuks enam eriti midagi. Nagu “fašismist” N Liidu propagandas, on populismist saanud verbaalne relv, millega saab endale mitte sobivad poliitilised nägemused areenilt kõrvaldada.

Sestap on üha raskem täpselt määratleda, mida tähendab hirm, et Euroopas ootab meid populismi võidukäik.

Populism tähendab poliitilist retoorikat, millega püütakse võluda masse, ilma, et sõnade taga oleks tõsiselt mõeldud sisu. Näiteks lubadus üheaegselt makse langetada ja sotsiaaltoetusi kasvatada on majanduspoliitiline populism. Populism kipub apelleerima madalamatele tunnetele, hirmule ja vihale. Halvimal juhul loob populist valede ja demagoogia abil väljamõeldud vaenlase kujutise, mille lubab siis hävitada kui muinasjutuprints ähvardava lohemao. Sellise retoorika elemente on praegu kahtlemata liikvel.

Samas, kui me nimetame populismiks igasuguse arutelu näiteks immigratsioonipoliitika senistest vigadest, terrorismi põhjustest ja riigipiiride kaitsmisest, siis tõrjume asjalikust arutelust välja terve olulise teemapiirkonna, mis puudutab riikide olemasolu põhialuseid.

Juba on näha, et Berliini jõuluturu massimõrv on muutnud arutelu tooni Saksamaal, Euroopa südames. Aasta algas seal massilise naiste ahistamisega Kölnis ja lõppes Berliini rekkamõrvaga. Nende vahele mahtusid terrorirünnakud mitmel pool Euroopas, muuhulgas kirverünnakud rongis, põgenike aitajate vägistamised ja mõrvad, lisaks “õnnestunutele” suur hulk ebaõnnestunud katseid tappa juhuslikke tsiviilelanikke turgudel, kontserditel ja tänavail. Kaua püüti selgitada neid juhtumeid juhuslike ja üksikutena, raske elu tagajärgedena või vaimse tervise häiretena.

Mingil hetkel on liig aga liig, ka avasüli maailma kallistanud sakslastele. Pea kõik nimetatud sündmused on seotud kas otse läinud aasta migratsioonilainega või Lähis-Ida immigratsiooniga laiemalt, ja islamiäärmusliku ideoloogiaga.

Ja nüüd julgetakse öelda: piiramatu sisserände lubamine ilma tulijate asjakohase registreerimise ja kontrollita oli viga. Nüüd toetavad ka varem avatud uksi pooldanud erakonnad meetmeid, mida seni nimetati populismiks: piiride kontrolli, paberiteta saabujate tuvastamist, elamisloata ja kriminaalsete sisserändajate väljasaatmist. Kas tähendab see meelemuutus populismi võitu, või tähendab see hoopis, et see, mida varem peeti populismiks, polnudki populism, vaid elementaarne julgeoleku eest hoolitsemine?

Kodanike julgeoleku tagamine on iga riigi esmane ülesanne. Selline, mille vajalikkust mõistavad ka kõige õhemat riiki nõudvad libertaarlased. Kõik muu tuleb pärast seda. Selle ülesande täitmisel on Euroopa liidrid, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Euroopa Liidus, lõppeval aastal ebaõnnestunud. Reaktsioon sellele ebaõnnestumisele saab olema seda populistlikum, mida vähem asjaosalised tehtud vigu tunnistavad.

“Euroopa väärtused” ei tohiks tähendada seda, et iga massiüritus eeldab sõjaväelist valvet, tänavablokaade soomusautodega, automaatidega relvastatud eriüksusi tänaval.

“Euroopa väärtused” ei tohiks tähendada seda, et ametivõimud soovitavad naistel saatjata mitte väljas liikuda. Euroopa vajab enam kui kunagi varem asjalikku arutelu omaenda tuleviku, nii julgeoleku kui ka identiteedi üle. Arutelu, mis ei loo lihtsustatud vaenlasepilte odava populaarsuse saavutamiseks, kuid mis annab vastuseid ja pakub lahendusi rahva õigustatud hirmudest tekkivatele küsimustele.

Kasvava populismi ootuses on peljatud liberalismi allakäiku, isegi liberaalse demokraatia lõppu. Ise ma nii pessimistlik ei ole. Jah, mida enam võimulolijad rahva muresid eiravad, seda enam kasvab populistide populaarsus. Samas ei ole tänases Euroopas 1930ndate stiilis erakondi, mis pürgiksid demokraatia hävitamisele ja totalitaarse võimu kehtestamisele. Homsete otsustajate skeptilisem suhtumine avatud piiridesse võib Euroopas isegi stabiliseerivaks jõuks osutuda: kui kaose poole liikunud trend peatub piisavalt vara, jääb ehk dramaatilisem lõhestumine tulemata.

Pole vist liialdus väita, et üldine pettumus ja hirm on uude aastasse suunduvas Euroopas tugevamad kui kunagi pärast Berliini müüri langemise eufooriat. Ometi on vara veel Euroopa demokraatiat ja vanu häid, klassikalisi Euroopa väärtusi maha matta. Euroopal on võimalus kasutada “hea kriis” ära nende tugevdamiseks.

 

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel.


Loe artikleid (16)