Mart Kase: auto pakkimine, tüvitegevus

Ma mäletan, et kunagi oli auto pakkimine väga tüütu kohustus. Kuigi asju polnudki niipalju, siis tundus neid sättida sõiduautosse ebamugav ning ka ebahuvitav. Juba üle kahe aasta on meil peres minibuss, et lisaks inimestele saaksid turvaliselt reisida ka kaks iiri setterit. Minibussis saab olla kaks rida tagumisi istmeid, aga saab need ka kõik välja tõsta. Ühesõnaga, minibuss sai soetatud perspektiiviga, et kui perekond ja tegevused laienevad, et siis oleks olemas põhivahend enda liikumiseks ning asjade liigutamiseks.

Suvine tibudevedu Emmeljungas
Suvine tibudevedu Emmaljungas

Oli siis pühapäeva hommik ning sättisin minibussi lisaks kahele esiistmele ühe rea tagumisi, et ka pisitütar, ämm ning abikaasa õepoeg ära mahuks ning bussi tagumisse ossa läksid koerapuur ja lapsevanker ja riided ja kõrvits ja tööriistakast ning igasugu muid asju, et paar päeva suures linnas saaks sisustatud. Minibuss sai triiki asju täis.

“Meil on varsti vaja suuremat bussi või topeltvedrustusega kolmemeetrist haagist,” see on see lihtne jõuluperspektiiv, mida tabasin end pühapäeva hommikul mõtlemast. Kuigi peab tunnistama, et pakkimiste arvuga tuleb ka kogemus, nüüd oskan palju paremini asju paigutada, et jääks võimalikult vähe tühja ruumi ning kõigil oleks mugav.

Oleme oma minibussis vedanud laudu, muud ehitusmaterjali, kitsi, kanu, koeri, minitraktorit ja ma ei tea, mida veel. Liikumisvabadus on vist suur põhiõigus Euroopa Liidus, aga Eesi maaelus väljendub see kas minibussi või korraliku treileri omamises.

Loomulikult on minibussil ka hotelli funktsioon, oleme paar korda külas olles selles ka maganud, sest oma buss on ikka nagu oma voodi.

Samuti saab tagumist luuki üleval hoides luua hetkega hea varjualuse nii päikese kui vihma eest. Ühesõnaga, mida ruumikam ja mitmeotstarbelisem on liikumisvahend maal, seda rohkem hoiab see aega kokku ning pakub rõõme.

Pakkimise juures teeb kõige rõõmsamaks see, kui sul on nõnda palju pakkida. “Kas kilekotti on kuskil?” küsisin pühapäeva hommikul enne teele asumist. “Leidsin!” hüüdsin rõõmsalt köögist ja siis abikaasa hakkas naerma, kui nägi, mis ma teen. Mul oli vaja kuhugi panna oma kahed sokid, kahed trussikud ja kaks pluusi ja siis see kilekotinutsakas autosse asjade vahele susata. Ühesõnaga, elagu suured isiklikud vahmiilid!

Turvalisi aastalõpu sõite kõigile liikujatele.

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (47)