Marko Mäetamm: Miami Vice

Miami Beach I Foto: Marko Mäetamm

Miamis on kogu aeg suvi. Vähemalt meiesuguste põhjamaalaste jaoks. Kuuma mitte alla 28 kraadi, merevesi ehk nii paar kraadi jahedam või sama soe. Suvi, mis suvi! Detsembrit ja lähenevat aastalõppu tuletavad siin meelde ainult rannapoes müüdavad punased päkapikumütsid, loomulikult   kirjaga “Miami Beach”.

Need mütsid on tegelikult täitsa populaarsed. Enamus meie kodutänava Espanola Way restoranide ettekandjaid kannavad neid ja mõnel on põse peale joonistatud koguni suur lumeräitsakas. Huvitav, kas nad ise ikka teavad üldse, misasi see neil põse peal on. Enamus kohalikku rahvast pole ju kordagi lund näinud siin.

Sõitsime ühe Venetsueelast Miamisse kolinud taksojuhiga ja tema ütles ka, et lund ta oma elu jooksul küll veel näinud ei ole ja eriti ei igatse ka. Niikuinii olevat siin praegu natuke liiga jahe ja ujuda ei saavat niisuguses külmas vees ka üldse. Venetsueelas olevat ikka poole soojem. Tõepoolest, milleks seda lund niiväga vaja on? OK, et saaks suusatada. Aga miks nad peaksid tahtma üldse suusatada?

Kusjuures, nägin ühel päeval rannas meest, kellel oli kõhu peale tätoveeritud suusatav alasti naine. Mees nägi ise välja hästi lõunamaise moega, nii et tekkis samamoodi mõte, et kas ta üldse teab, millega täpsemalt tegu. Mingid pikad lauad jalgade küljes, tokid käes ja ise absoluutselt ihualasti!

Aga tõesti – milleks ka see lumi? Hamiltonis oli näha, mis juhtub kui sajab kolm päeva jutti ja peab teise korruse aknast väljas käima hakkama. Või kui tuiskab nii, et ainult liiklusmärkide ülemised otsad paistavad hangest. Ja samal ajal tuleb raadiost armastatud jõululaul, kus korratakse nagu mantrat fraasi: “Let it snow, let it snow, let it snow!” No way.

Tätokaid näeb siin üldse igasugu lahedaid.

Ühel mehel oli kõhu peal näiteks suur nägu, nii et kui ta kaugelt mööda randa tuli, siis tundus, et läheneb suur pikergune pea, millel on otsas veel üks väike pea. Lahe tätokas! Ja ühel naisel oli otsmikule tätoveeritud kolmas silm.

Rannas näebki igasugu huvitavaid asju. Näiteks madalalt merepinna kohal lendavaid helikoptereid, mis ilmselgelt kontrollivad, ega rannale ei ole lähenemas haikalasid või soolase vee krokodille. Või siis neid suuri ümmargusi meduuse, mis pihta minnes kõrvetavad nagu raudnõgesed. Õudsalt valus ja suur punane kubel tekib ka. Siis tuleb minna kohe vetelpääste putkasse ja mees laseb kublale suurest lillekastmise pritsist äädikalahust. Ning kubel kaob nagu võluväel.

Lisaks helikopteritele saab rannas vaadelda ka lennukeid, mis veavad enda taga hiiglaslikke reklaambännereid. Mõned bännerid on täitsa mõistlikud, reklaamivad näiteks kasiinosid ja bändide kontserte ja nii. Leidub aga ka niisuguseid, mis ütlevad, et keegi armastab kedagi või siis, et helista mulle sellel ja sellel numbril. Ja üks bänner reklaamis kohta, kust saab osta automaatrelvi.

Mööda merd liiguvad aga hiiglaslikud parved, mille peale on kinnitatud massiivne led-ekraanid, mis tuletavad rannas olijatele meelde, et nad asuvad Miami Beachil ja saavad sellele imelisele ekraanile iga kell reklaami osta kui helistavad juuresolevale numbrile. Ilmselt on see parvlaev kellegi värske business ja alles püüab omale ohvreid.

Et tegemist on siiski talvega ka siin Miamis, siis ega päike niiväga seniidis tegelikut ei olegi. Ja lõunamaale omaselt läheb ta siin täiesti ootamatult looja ka. Parim päikesevõtu aeg rannas on nii ühest päeval kuni kolme-neljani. Siis hakkab päike juba alla minema ja jääb suuremate majade taha varju. See keskpäevane aeg meeldibki mulle kõige rohkem. Või siis noh, peaaegu kõige rohkem.

Veel rohkem meeldivad mulle hommikud.

Ärkan siin tavaliselt kell kaheksa. Joon vett, söön heal juhul ühe banaani kui üldse, ja lähen randa jooksma. Jooksen mööda liiva, et oleks pehmem ja huvitavam. Ja särgi võtan seljast ära, et oleks nagu päris. Vastutulevatele jooksjatele noogutan ja nemad noogutavad vastu. Community värk!

Kiman esmalt mööda randa mõnda aega põhja poole. Nii viieteist – kahekümne minuti pärast tulevad mere ääres suured kivid. Seal teen väikese pausi, istun mõne lamedama kivi otsa näoga päikese poole ja üritan mediteerida. Katsun suhelda kõigepealt tuule, mere ja päiksega ning seejärel kogu universumiga. Jälle nii viisteist – paarkümmend minutit ehk. Seejärel kodu poole tagasi. Niimoodi edasi – tagasi on seepärast ka hea, et saab mõlemalt poolt kenasti päikest. Nagu pöörlev kana tulel.

Kodus teen pätikohvi, söön teise banaani, vaatan üle uudised, meilid ja facebooki ning teen mõne uue töö.

Hakkasin siin tegema pastakaga selliseid imelikke väikeseformaadilisi tekstipõhiseid töid, inspireerituna igapäevasest uudistevoost ja sellest, mis mulle ümberringi toimuvast tõsisemalt korda läheb. Pastakaga otse sketchbooki.

Nii on hea töötada – saab teha nö põlve otsas ja absoluutselt igal pool. Isegi rannas. Ja miskitmoodi imelikul moel on sellele omamoodi tuimal pastakaga paberi nühkimisel niisugune mõnus rahustav toime – omamoodi nagu meditatsioon. Ja omamoodi on see ka nagu back to my roots, sest mu päris esimesed pubeka ajal tehtud tööd olid samuti pastakajoonistused. Kuigi jah – mingil kunstitegemise eesmärgil ma neid tookord loomulikult ei teinud.

Õhtud näevad siin välja nii, et vahime lihtsalt toas telekat. Tuttavatel, kelle korterit me üürime, on telekas vähemalt kolmsada kanalit ja pooled neist näitavad niisuguseid filme, millest pole üldse kuulnudki. Pooled muidugi näitavad niisuguseid filme, millest on palju kuuldud. Näiteks eilsel jõuluõhtul tuli ühelt niisuguselt kanalilt ei miskit muud kui vana hea “Die Hard”.

Nii see aeg läheb siin ja lapsed juba loevad päevi, millal koju saab. Kuigi tundub, et neile ikka meeldis ka see neli ja pool kuud siin kõikide võimaluste maal…

Ühel hommikul saan peaaegu südamerabanduse.

Telefonis on sõnum, et meie lend läheb täna õhtul kell viis. Esimene mõte on, et mul on tekkinud mäluauk ja olen terve nädala kuidagimoodi vahelt ära kaotanud. Lähemal vaatlusel selgub aga, et tegu on Finnairi lennuga Miami – Helsinki, meil on aga hoopis Delta ja läbi New York’i Amsterdami, nii et see ei saa kohe kuidagi meie lend olla ja järelikult ei ole mul ka mäluauk.

Aga miks see sõnum siis tuli niimoodi? Kes saatis ja miks? Miks, miks, miks? Ma olen niigi suht paranoiline, kontrollin sada korda, kas uks on kinni ja kas võti ikka on taskus. Ja kas pangakaart on ikka rahakotis. Kas poemüüja ikka andis täpselt tagasi. Kas telekas on väljas, kas pliit ei ole sees. Kas külmkapi uks ei ole lahti. Ja millal täpselt see lend meil siit Miamist New York’i kaudu Amsterdami ikkagi on.

Kraamin järjekordselt oma juba kuu aega tagasi välja lastud piletid lagedale ja loen: 30. detsember kell 11.00. Ainult paar päeva ongi veel jäänud.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (71)