Alan Adojaan: jõulud – home alone

“Jõulud ollakse ikka ju perega, kuidas nii, et sina ei tule?!”, sõitles vanem naine telefonis kedagi mu ees poejärjekorras. Tundus, et vist oma järeltulijaga. Naine üritas erinevaid abituid argumente tuua, ent teiselpool telefoni otsas järeleandmist ei tulnud ning ühel hetkel oli ta sunnitud alla andma. “Nojah, eks sa ise tead…”, katkestas ta kõne ja hakkas löödul ilmel korvist lindile laduma korraliku õhtusöögi jagu tavaari. Mul oli temast üsna kahju. Paljudes peredes üksteist nähaksegi vaid pühade ja sünnipäevade ajal, sest ei jätku aega või viitsimist kohale sõita ja suhelda.

Minu pere on väga väike, sugulasi põhimõtteliselt ei ole, seetõttu olen asendanud need laiahaardelise sõpraderingiga. Seetõttu on pühadel kokkusaamine eriti olulise tähtsusega. Kui ilm lubab, siis maamajas Vormsil, kuhu juba sõitmine teeb sündmuse eriliseks või siis ema juures Tartus, mis on alati tagasilend lapsepõlveradadele.

Üle lumise Toomemäe jalutamine, surnuaial vanaisa-vanaema külastamine ja muud rituaalid. Vanavanematelt pärandatud retsept, kuidas 5 tundi ahjus hane kinni hoida ning muud jõulusöögid, millest end vigaseks süüa on see, millest minu jõulud koosnevad.

Naljakas, ma pole eriline traditsioonide inimene, usklik ammugi mitte, aga see jõulumoment on kuidagi väga oluline.

Paaril korral on juhtunud ka nii, et jõulud on ära jäänud. Kas on ema olnud komandeeringus või ise elanud välismaal, mõned korrad on juhtunud.

Üksi kodus

Ükskord hakkasin oma vana bemmiga 24nda pärastlõunal Tartusse kütma, väljas oli -22 kraadi, kui autol kuskil Mäo kandis äkki kogu elektrisüsteem end välja lülitas, rool lukku läks ja auto otsejoones kraavi küttis. Õnneks kraavipervel olid ilmatumad lumehanged, mis hoo maha pidurdasid ja sinna kraavipervele ma kõlkuma jäingi. Mida teha? Esimesena helistasin emale, kes muidugi eriti ei uskunud seada lugu ja arvas, et ma lihtsalt ei viitsinud tulla. Rasvane pettumus kostis isegi läbi telefoni.

Edasi hakkasin sõbratesti tegema. Kes on piisavalt hull, et hakata jõuluõhtul 100 kilti sõitma, et slepis üks tohman linna vedada. Uskumatu, aga üks sõber, kellega tol ajal koos ööklubi pidasime, ei kõhelnud hetkegi, istus autosse ja sõitis kohale. Mina seni istusin kukkuvate kraadidega autos, kassetilt karjus Wu-Tang “Knew this bitch named Trash, she had a hella fine ass..”, peksin käsi kokku, et sooja saada ja laulsin kõva häälega kaasa.

Tunni pärast oli sõber kohal, vaatas auto üle, istus sisse, keeras süüdet – ja auto läks käima nagu midagi poleks juhtunud. “Eee, ta ei töötanud, ausõna,” üritasin seletada. Sõber muigas, aga näha oli, et ega ta mind ei uskunud. Kuna Tartusse ta mind eskortida ei viitsinud, siis sõitsime vaikselt Tallinna tagasi.

Läksime oma ööklubisse, panime sauna sooja, keerasime muusika põhja ja katsime keset tantsupõrandat jõululaua. Seejärel leidsime sotsiaalvõrkude kaudu veel 4-5 tuttavat, kes olid ripakil või suisa üksi ja käsutasime need ka kohale. Sõime ööklubi sähvivate tulede valguses verivorsti ja limpsasime šampanjat, käisime saunas ja tantsisime alasti keset klubi. Tuleb tunnistada, et oli üks meeldejäävamaid jõule, kuigi sellest on möödas juba pea 15 aastat.

Ühel vabariigi aastapäeval juhtus teine sarnane lugu.

Nimelt olin kenasti kõik kilud ritta seadnud ja viina külma ladunud, teleka ETV peale tuuninud ja valmis üksi kodus tähistama. Ent selgus, et hapukurki pole. Jube hapukurgi isu oli, vastasmajas asuvas poekeses müüdi eriti head kodust kurki. Mõtlesin, et täpselt 10 minti aega presidendi kõneni, lippan kiirelt ja toon kurgikesed ära. Mõeldud tehtud, jope selga ja poodi.

Sakuska näpus, seisan maja ees ja otsin taskust võtmeid. Võtmeid pole. Selgus, et olin tuppa jätnud ja snepri kinni tõmmanud. Supercool. Teised võtmed on Tartus, ema käes. Veelgi parem. Telefon on ka toas. Täiesti perses. Aga autovõtmed olid jopetaskus. Jess!

Sõitsin siis maja kõrval asuvasse hotelli, palusin luba helistada. Emale. Too võtab vastu, ohkab ja ütleb, et no mis me teeme siis? Teeme nii, et sina sõidad kesklinna ja viskad võtmed bussi peale ja mina saan need kätte siin paari tunni pärast, pakun mina entusiastlikult.

Ei, ma küll kuskile sõitma ei hakka, teatab ema stoiliselt. Mul on praad ahjus ja kohe hakkame sööma ja ega mina süüdi pole selles, et sa selline udupea oled. What??? Tegelt ka või, mis ma pean Tartusse sõitma hakkama või, küsin täis uskmatust. Tegelt ka ei viitsi linna sõita ja võtmed saata? Ei viitsinudki.

Ma siis vihaga istusin autosse ja kihutasin pooleteise tunniga Tartusse. Võtsin võtmed, soovisin head aastapäeva ja kimasin tagasi. Õppetunnina toimis, enam kunagi pole kuskile võtmeid unustanud ega kaotanud, alati on ühes kindlas taskus.

Aga mis puutub üksinda veedetud aega, siis ei maksa seda alahinnata.

Aeg iseendaga, hea raamatuga või muu privaatse meelelahutusega on teinekord rohkem väärt kui tüütute sugulastega tühja jutu lõhverdamine või lõputu vaaritamine ja õgimine, eelneva poodides rapsimise ja muu stressirohke pühadesse puutuvaga.

Üldse, inimesed võiks rohkem õppida omaette olema ja aega selleks leidma.

Üldine sotsiaalne sõltuvus on nii suur, et üksi ei osata üldse olla enam. Uskuge, see on produktiivne ja väärt aeg sisekaemuseks, mõtete veeretamiseks ja ideede haudumiseks. Seltskond on tore, ent vahepeal peab veetma aega ka inimesega, keda enim armastad ehk. Jõulud üksi on ehk veidi kurb, ja perekond võib vast solvuda, ent muul ajal tuleks seda võimalust kasutada kui vähegi saab.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee Loe artikleid (28)