Hedvig Hansoni intervjuu: Mari Kalkuni ehedad jõulud

Mari Kalkun I Foto: Taavi Tatsi

Mari Kalkun on mulle meelde jäänud omapärase vibreeriva häälega, veenva artistina ja iseteadliku naisena. Veel veetleb mind tema juures värvidevalik, mida ta alati koos kannab. Punane ja sinine. Kaks dominantset värvi, punane rõhutamas Mari kirglikkust ning hakkaja-loomust, sinine toetamas tema põhjamaist sügavust.

Mari, oled peale põnevat Jaapani tuuri jõuludeks tagasi kodumaal. Need, kes pole Jaapanisse ega jaapanlastesse süvenenud, neile seostub jaapanlane eelkõige oma fotoaparaadi ja uudishimuliku olekuga kõige suhtes. Millised tundusid jaapanlased Sulle, kas nad teadsid Eestit?

Enamik neist ei tea Eestit, aga nad on tõesti väga vastuvõtlikud ja huvitatud, peale mu kontserti ütlesid paljud, et tahavad Eestisse tulla. Ja kusjuures nad tulevad ka! Ses suhtes on jaapanlased hästi sümpaatsed – mida lubavad, see saab ka tehtud. Nad on väga lojaalsed.

Jaapanlastele on oluline silmast-silma kontakt, nendega on pea võimatu luua meili teel suhteid. Kui kord juba isiklik kontakt loodud, on nad alati su sõbrad. Jaapanlased on muidugi töökad ja täpsed. Nende külalislahkus on üldtuntud. Jaapani kultuur on iidne ja rikas, loodus imeline. Söögikultuur on väga võimas. Põhjatu avastamise maa.

Tundud olevat hingelt rändaja. Kuigi su päriskodu on Võrumaal, viib su muusika Sind tihti sealt eemale, küll lähemale küll kaugemale. Kas reisipisik on kuidagi Sul päritud?

Tundub, et see reisimine on meil tõesti veres, juba minu vanavanaonu Ernst, kes töötas Viitina mõisa juures mõisavalitsejana, oli vabahärra ja käis juba eelmise sajandi alguses näiteks Itaalias ja isegi Marokos. Just hiljuti tuli välja tema reisipäevik, nagu “Lonely Planet” aga sada aastat tagasi, väike nahast kaantega märkmik, kust leiab infot erinevate Euroopa maade kohta.

Selle vahelt tuli välja Maroko praamigraafik! Niisamuti mu isa läks juba 20-aastaselt rändama Siberi taigasse ja Kamtšatkale…

Isalt on mul lapsepõlvest üks rännukingitus ka – Sahhalini meteoriidikraatri tükk!

Samuti on suur maailmarändur minu lellepoeg Andreas. Nii et see reisipisik on Kalkunitel sees küll.

Mida Sa veel oled oma esivanematelt pärinud? Sinu isa on Võrumaalt, ema Kihnust. Vägevad juured küll.

Ega päris kõike ei teagi lõpuni, ehk mõned jooned avalduvad veel tulevikus, aga ma ise tunnetan küll, et me kõik oleme oma vanemate lapsed ning me oleme sellest kokku pandud, millised on meie vanemad – millist elu nad elasid, mis on nende iseloomuomadused, isiksusejooned, väärtushinnagud.

Emas on kindlasti kihnu juurikat – visadust, vastupidavust, ta on nagu kadakas, väike aga vastupidav, ei murra tuulele alla. Ta on väga töökas, nagu ma isegi.

Emaisa oli matemaatikaõpetaja ja nii emal kui vanaisal on olnud oskus rahaga ümber käia. Oskame majandada, mul pole kunagi pangakonto nullis olnud! Emapoolsest suguvõsast pärineb kahe jalaga maapeal olek. Ja julgus kindlasti! Kui ma sain 18, siis ema kinkis mulle Toomas Pauli esseede kogu ja kirjutas sinna sisse “Ära karda midagi!” Sellised soovid jäävad eluks ajaks sind saatma.

Olen elanud nõnda, et ma pole midagi kartnud, olen võtnud vastu kõik, mis minu juurde on tulnud.

Isa oli mul jällegi kõrgelennuline mõtleja, ideede hauduja, jutuvestja, suhtleja. Isegi remondid tegi ta ära ilma ise kätt külge panemata, oma tohutu organiseerimisvõimega.

Tema algatusel näiteks toimub Võrumaal kuulus kalapüügivõistlus – “Viitina kuurits”.

Eks siis see ettevõtlikkus ja initsiatiivi haaramine on mul isa poolt.

Mari Kalkun I Foto: Rait Pihlap
Mari Kalkun I Foto: Rait Pihlap

Kas pärimusmuusika saatis Sind lapsest saadik või avastasid iseenda juured hilisema eneseotsingu käigus?

Kodus mul regilaule ei lauldud, alles põhikoolis, kui valmistasime ette klassi taidluskava, siis pöördusin pärimusmuusika poole…

Kihnu unelaulu laulis mulle ema küll. Mingi rütmi järelikult ikka pärimusest emapiimaga sain. Aga pigem kasvasin lapsena raadiopopi saatel. Minu soov saada muusikuks otsis kaua võimalust, kuidas seda teed leida.

Peale kooli proovisin astuda Viljandi kultuuriakadeemiasse jazzlaulu erialale. Aga sel aastal võeti vastu ainult üks õpilane ja mina läksin õppima hoopis kultuurikorraldust. Aga sisemine tung muusika suunas paisus ning ma jõudsin enda jaoks õige muusika juurde veidi hiljem, kui olin end rohkem otsinud. Õppisin pärimusmuusikat nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kui Helsingis, Sibeliuse Akadeemias. Mind huvitas väga just improvisatsioon ja see oli Helsingis väga oluline suund.

Tänapäevasel Eesti folgil paistab olevat hiigelaeg. Curly Strings, Trad. Attack – need on ju ühed edukamatest ansamblitest hetkel. Selleks eduks on ka folgis oluline müügitöö, väline efekt, diskokerad!, lavashow, pidev enesereklaam sotsiaalmeedias…Kuidas see Sulle kui süvenevale muusikule sobib?

Eesti folgi kõlapind on fenomenaalne ka maailma mastaabis, see tundub ka välismaalastele uskumatu, kui populaarne on meil folk praegu. Aga eks igale ole oma muusika, mis kellelegi sobib, kes otsib sügavust, kes tahab muusika saatel hoopis tantsida… Kahtlemata on tänapäevaste vahendite toomine folki moodus, kuidas võita juurde publikut ja meelitada kuulama noori.

Minule endale on aga järjest olulisemaks saanud muusikas isiklikkus, laulud lähedastele… Sellepärast on viimased laulud on sündinud armastuslauludena. Ma ei mõtle, et hakkaksin esitama armastulaule tavapärases mõttes, see tundub mulle juba eos klišeena.

Tunnen, et kuna maailmas on nii palju kiirustamist ja ängi, siis võiks just folkmuusika üks ideid olla inimest uuesti kokku panna.

Kui ühiskond lammutab inimest tükkideks laiali, siis algne folkmuusika mõte – inimest aidata – võiks säilida. Armastus ümbritseva vastu. Hoolimine loodusest, inimesest, oma kogukonnast. Ma mõtlen sisuliselt, mitte ühe tundepuhanguna. See tunne, mida sa tunned oma ümbritseva suhtes, koos kõigi seal sisalduvate vastuoludega, on võimas ja sunnibki sind looma. Loomulikult ei jõua kogu maailma pärast muretseda, aga midagi enda ümber võime me siiski paremaks teha.

Oled viimasel ajal teinud koostööd oma Helsingi sõpradest muusikutega, Runorun ansambliga ja Upa-upa trioga, kuhu peale Sinu kuuluvad Pastacas ja Tuulikki Bartosik. Kui palju Sa oled valmis vabaks laskma oma isikliku loomingu, kui mängu tulevad teised muusikud, oma kogemustega ja isiksustega, kes hakkavad Sinu loodust vormima midagi hoopis uut?

Ma arvan, et siin tulekski eristada autoriloomingut, mis on loodud su isiklikus ruumis ja seda, mida tehakse koos teistega, bändiga looming on kollektiivne looming, isegi, kui alglooming tuleb minult, siis panustavad nemad omakorda oma muusikalise maailmaga.

Kui see on tehtud kollektiivselt, on vabakslaskmine loomulik.

Aga üleseadmine autorilaulule ei sobi, see ei pruugi alati olla põhjendatud. See on õrn teema, kuidas seda õnnestunult teha.

Mõnikord vahetu sooloesitus ongi kõige ehedam. Nüüd ma just tegelen vahelduseks jälle soologa. Üksi esinemine annab tohutu vabaduse, sa ei sõltu kellestki, lisaks vabadusele on see samas ka tohutu vastutus muidugi.

Ja võimalus improviseerimiseks…

Impro regilaulus, mida ma alles avastan, see on lahe maailm, mis võib katuse pealt ära viia. Selleks, et seda teha, peab tekkima see õige tunne, ehedas situatsioonis. Koos teistega lauldes. Oskuslik laulik suudab suunata laulu hoopis uude suunda, mängides vanade vormelitega, aga tuues sisse ka tänapäevaseid sõnu ja situatsioone.

Sind jäävad Su esinemiste ajal koju tagasi ootama elukaaslane Taavi ja 3-aastane tütar Linda. Kuidas Sul õnnestub ühildada kaks vastutusrikast rolli – emaks olemine ja artistielu?

Emaks olemine ongi loomingulise naise jaoks tõeline väljakutse, neid rolle ühendada on tihti keeruline. Sest need rollid on vahel justkui teineteise vastandid. Samas see annab rohkem jõudu ka – tunnen end emana ka muusikat luues terviklikumana. Tundub, et perejuured on justkui mulda pandud, rohkem paigas. Kuigi selge, et endale on vähem aega.

Ajapikku olen muutnud ka oma suhtumist loomingusse. Kunagi oli mulle väga oluline, et laule luues oleksid mul ideaalsed tingimused – oma ruum ja vaikus, pikalt aega… Nüüdseks olen õppinud looma käigupealt, ka siis, kui mu ümber on inimesed, toimub mõni sündmus. Kui laul ikka peab sündima, siis ta sünnib niikuinii. Võtan siis pilli ja püüan kohe miskit meelde jätta, hiljem töötan lauluga edasi. Põhituum aga tuleb korraga.

Loomulikult ei ole sa pereinimesena enam nii prii, kui olid siis, kui olid vaba ja vallaline, samas siis oskad rohkem seda aega iseendale hinnata ja kasutada.

Selge see, et vahel on vaja seda niisama olemist, nagu võrokesed ütlevad – molotamist – et miski uus saaks sinuni jõuda.

See aeg on küll praegu puudu.

Olen aga ülimalt tänulik oma elukaaslasele, tänu kelle hoolivale ja mõistvale suhtumisele olen saanud ikkagi tegeleda oma muusikaga ka lapse kõrvalt. Võib vist öelda, et mul on moodne mees – võib lapsega kodus olla, kui naine teeb oma tööd.

Mari Kalkun I Foto: Aho Augasmägi
Mari Kalkun I Foto: Aho Augasmägi

Mulle tundub, et vastupidiselt näiteks pop- või rokkmuusikutele, kes esinevad vaid neile sobivates tingimustes ja tihti on ümbritsetud glamuurist, on folkmuusikul rohkem võimalusi näha päris elu. Ning olla inimestele lähemal. Folkmuusik võib musitseerida kas sünnipäevalaua taga või tänaval või kus iganes…ilma suurema pingeta ja enesenäitamiseta, tundes lihtsat rõõmu muusikajagamisest.

Just nii see on. Tõesti satub huvitavatesse kohtadesse. Ja iial ei tea ette, mis emotsiooni sa saad. Kõik sõltub inimestest.

Kohe on käes jõulud. Eestlase jõulud on segu kommertslikest, kristlikest ja mugavatest jõuludest, miskit kindlasti oleme suutnud säilitada ka vanarahva traditsioonist – surnuaial ja kirikus käimine, perega koosolemine, tõsine söömine…mida tihtipeale kahjuks saadab ikka piiramatu telekavaatamine.

Kas folkmuusikud peavad stiilipuhtaid jõule? Kuidas teie peresse jõulud saabuvad?

Jah, kommertslikud jõulud ja kingituste osturalli ei ole ikka päris jõulud. Mulle see ei meeldi, selle kommertslikkuse tõttu on jõulud kaotanud ka oma väärtuse.

Peamine on mulle sel ajal ikkagi pööriaja tähistamine – valge aeg saab pimedast ajast võitu, päev pöörab näo kevade poole.

Kindlasti oleme koos perega, kuna kõik mu isapoolsed sugulased on Võrumaal ja üpris lähedal, siis käime ikka külas või käiakse meil külas. Muidugi käime surnuaias, kirikusse ei ole ma viimastel aastatel jõudnud.

Teeme sõpradega pööripäevasauna. Mängime pille.

Nüüd, kui on väike laps majas, saavad jõulud jälle uue tähenduse. Näiteks tuletame meelde vanu jõululaule – kui paljudel meist on peas näiteks “Oh, kuusepuu” sõnad? Või “Küll on kena kelguga…”

Veel meisterdame koos traditsioonilist jõulukrässi.

Aga meisterdame koos Mariga! Kuidas teha jõulukrässi?

See on kõige lihtsam asi maailmas! Võta üks kartul ja korja põllult kõrsi või vee äärest kõrkjaid, sobivad ka õlelilled. Torka need ringiratast kartuli sisse ja riputa üles! Õhuvool hakkab krässi mõnusalt ringi keerutama.

Maausuliste sõnul on krässe mõtestatud ka kui ohutisi, kui kaitset loovaid esemeid, mis püüavad endasse pühal ajal kõik soovimatu: puhastavad eluruume ja koguvad endasse kõik negatiivse. Peale jõulu aga tuleks krässid põletada, et neisse kogunenud vanast ja soovimatust vabaneda, neid ei tasuks taaskasutada, vaid igal aastal uued teha.

Ehedaid jõule Marile ja kõigile teile, koos vanade traditsioonidega!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud.


Loe artikleid (23)