Valner Valme: sõnateater ja sõnata teater

Postdramaatilise ja füüsilise teatri vaimustuses peab vaatama, et dramaatiline ja vaimne teater tagaplaanile ei jääks. Üks ilma teiseta on nõrk. Meil on vaja mitmekesist teatripilti. Meil on vaja musta kasti ja klassikalist suurt lava. Meil on vaja eksperimente ja klassikat ja samal ajal võiks mõelda, mis on tänasest teatrist see, mis saja aasta pärast klassikaks saab.

Füüsiline teater otsib sageli mikrohetki ja toob need nähtavale. Sealtkaudu saab teinekord teha üldistusi kõigele ja olla kas sügav või provokatiivne või mõlemat.

Vaikselt siiski tundub, et sõna roll teatris tõuseb tagasi, mida näitas lõppeval aastal näiteks „Ema CourageTeatris NO99, tõuseb seejuures ka performanslikus vormis nagu näiteks „Paradiisis“ Von Krahli Teatris.

Muidugi ei ole sõna kuhugi ära kadunud, kultuurimeedias püüavad lihtsalt rohkem tähelepanu aktsioonika interdistsiplinaarse lavakunsti ilmingud, kunst, mis ei mahu tihti üldse lavale, nagu näiteks Hollandi lavastaja Julian Hetzeli lavastus “Vormides hirmu“, mis Vaba Lava egiidi all Tallinna tänavatel aset leidis.

Mida ma tahan öelda, puhtalt mitmekesisuse huvides –

andke klassikat ka.

Ühest sõnalavastusest, mida julgen soovitada (saalis oli piisavalt vabu kohti ja ei etendata tihti).

Moliere’i „Tartuffe“ Lembit Petersoni lavastuses Draamateatris. Laval särasid Rein Oja, Hilje Murel, Liina Olmaru, Uku Uusberg, Indrek Sammul, Marius Peterson, Maria Klenskaja jt.

Andsid teksti.

Tegemist on komöödiaga, aga mitte sellisega, mis laginal naerutab, vaid keel põses riimi- ja olukorrahuumor, mida paljud siinseist lugejaist ehk juba ka vaatama jõudnud.

Huvitav on lavastuse puhul paar tahku. Ligi 400 aastat tagasi kirjutatud näidendi värsstekst omandab Draamateatri laval hoopis teise iseloomu.

Räpp.

Minu lapsepõlves tundusid riimis lavastused tüütud. Minu lastel, keda naisega teatrisse vedasime, on õnneks juba teine kultuurikiht. Räpikultuur on andnud värsskõnele teise tähenduse.

Kõige paremini räppis (vähemalt nähtud etendusel) Maria Klenskaja. Vilkalt, rütmikalt, teravalt – tulevärk. Irooniliselt lähenes riimidele Liina Olmaru: rõhutades otsitud riime a la „kass“ /silmade pööritamine/ – „andekas“. Sammul jällegi tegi pikki pause, lastes heliseda üksikuil sõnadel ja mõtetel üliteatraalsete näoilmete paistel – juhul, kui tal tegelikult sõnad meelde ei tulnud, siis ta mängis selle osavalt välja. Ei häiri üldse, kui mõnel näitlejal sõna meelde ei tule, teater on hetkes sündiv ja kaduv kunst ja spontaansus peab olema.

Lembit Peterson ei lasknud lavastades ohje lõdvaks ega asunud vägisi eksperimenteerima (oo, teeks räppooperi), aga iroonia ja topeltmäng on lavastuses vägeva sõnakaskaadi ja situatsioonikoomika kõrval tajutavad.

Värsskõne võib kõlada hämmastavalt värskelt.

Teises soovitatavas lavastuses ei räägita üldse. Teha lastetükk sõnadeta ja seejuures mitte lällutav imikutele on paras julgustükk. Sellega said hakkama lavastaja Mart Kampus ning näitlejad Erki Laur ja Mari Abel Teatris NO99 lavastuses „Punane õhupall“.

no-punane

Laval nagu ei toimugi õieti midagi, teisalt toimub kõik. Lapsepõlv ja raugaiga. Vanad fotod ja filmilindid elustuvad, Jakob Juhkami sugereeriva muusika saatel lähme sisse ühe mehe mälestustesse, tunnetustesse. Kohapeal on seda hea vaadata nagu installatsiooni, siiani on alles pildid silme ees.

Üldiselt tööd on palju ja kohati on selline tunne, et mõtet ei ole. Eks siis tuleb vaadata selliseid lavastusi nagu „Punane õhupall“. See on muide lastetükk. Või siis kogupere. Kuna kultuurikiht on täienenud ja muutunud, siis saavad tänapäeva lapsed sellisest abstraheeritud, fantaasiat nõudvast ja kokkuvõttes imelisest lavakunstist aru. Mina ei oleks 40 aastat tagasi saanud.

Häid jõule.

 

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (28)