Kaidi Laur: hinga vaiksemalt!

Ilutulestik I Foto: yb_woodstock, Creative Commons

Üleeile käisin vaatamas filmi “La La Land”. Filmi alguses puudutas mind peategelase küsimus – millal on sõnast “romantika” saanud sõimusõna. Filmis esitatud küsimus vallandas minus hulga uusi küsimusi.

Meile meeldivad kirjanikud ja kunstnikud sellepärast, et nad suudavad igavas argipäevas imesid näha. Näiteks maalida hingematvalt oi-kui-palju-nähtud kauneid päikeseloojanguid (“Milleks üks veel?”) või kirjeldada ühe justkui mitte midagi ütleva inimese elu põnevalt ja haaravalt, nii et lugejal jääb öö vahele.

See paelub inimesi, sest enamusele tundub, et võrreldes teistega, elatakse mõttetut elu või lihtsalt taolise tilu-lilu peale aega ei jätku. Aga me kõik igatseme. Igatseme olla erilised, kogeda ime, sära, saada postkasti armastusluulet või aega, et istuda magamiskotis tähistaeva all. Mis meiega siis juhtub? Millal kaotame usu ellu või võime ilu märgata?

Minu arvates on tänapäeva inimestel palju keerulisem olla õnnelik, kui õnnetu.

Inimestel pole aega, et nautida. Keeratakse 5 minutiga lõunapraad kerre ja oodatakse õhtut, et magama heita. Naudingust, elurõõmust on saanud patt. Justkui me poleks väärt häid asju või häid sõnu (“Mis nüüd mina?”) ning romantikat.

Enamus aega kulub sellele, et tõmbame ennast koomale, hirmust, et kellelgi teisel on ebamugav. Tean, et utreerin ja ma ei apelleeri kindlasti suurele pühatõele, aga… Minu arvates on meist saamas üks tüütu hall arvestav ühiskond. Teravus ja värvilisus on lubatud ainult väljavalitutele.

Eile istusin õues, nautisin ebamäärast ilma ja kuulsin, et keegi lasi saluuti.

Esimese asjana vaatasin taevasse, lootes näha mõnda kaunist langevat sära. Teisena tuli meelde Facebookis levinud koerakaitsjate üleskutse: “Ära pauguta enne uut aastat, ma kardan, ei mõista (koer siis)” või muud taolist.

Tundsin ennast üsna halvasti, et udu seest saluuti otsisin. Pealegi, olen veel koeraomanik. Aga siis mulle turgataski pähe, et jälle oleme mõelnud või tulnud mingisuguse reegli peale, kuidas tähistamist, rõõmu tagasi hoida. Varsti ei tohi enam ühtegi asja teha, sest kellelegi on see ebamugav või halb. Elu peab jääma elamata, sest kuskil on keegi, kellele just sinu praegune tegevus ei sobi.

“Hinga vaiksemalt!”

Restoranis ei naerda! Bussis ei musitata.

Varvast ära lüües ei tohi “kurat” öelda.

Jumalast tuleb sosinal rääkida, vastasel juhul võib keegi solvuda, ateist või usklik.

Meile ei tohi meeldida, et mehed uksi avavad või naised võrdset palka nõuavad. Iga sõna ja tegu on kuritegu. Kuskil leidub ikka keegi, kes kedagi kaitseb või kellegi eest võitleb. No mis asja me koguaeg sõdime?

Me ei tohi end ka ise kiita, sest siis oleme liigal heal arvamusel. Me ei tohi silma paista, sest siis oleme liiga edevad. Me ei tohi kirjutada, sest kõik maailma mõtted on juba ammu kirja pandud. Me ei tohi kõvasti lauda, ainult oskajad tohivad.

Aga, mida me siis teha tohime? Kuhu jääb rõõm? Elu nautimine? Elu elamine?

Vein on halb. Liha on halb. Peame sööma ainult tooreid puuvilju. Ainult, et tooreste puuviljade Eestisse, kuskilt eksootikast toomine, mürgitab loodust. Raha on halb. Rahatu on ka halb.

Hmm.

Võiksid rohkem naeratada? Liiga palju naerad. Võiksid olla õnnelikum? Kurvem? Ratsionaalsem? Emotsionaalsem?

Kui koomale me ennast siis peame tõmbama? Või millal meist saavad need, kes tohivad arvamust avaldada ja meile antakse see andeks? Nagu näiteks kunstnikele. “Ah, ta on ju kunstnik!”. Pole siis ime, et kõik kunstnikuks tahavad saada.

Ma päriselt naeran, kui kirjutan.

Absoluutselt vaimukas ju, kui keeruliseks me oma elud elame!

Igal pool ja igal ajal tundub midagi puudu olevat. Aega. Armastust. Tähelepanu. Energiat. Rõõmu. Isegi siis, kui meil on kõige parem aeg elus, on midagi puudu. Miski on k o g u a e g valesti. Darwin noogutaks selle jutu peale, sest evolutsiooniliselt peamegi arenema, edasi liikuma, kasvama ja paremaks saama.

Näita mulle eestlast, kellel pole uskumust, et kui midagi on hästi, siis ta väriseb paksu detsembri kuue all nagu haavaleht, sest kardab, et kohe-kohe see hea võetakse ära. Pill tuleb pika ilu peale. Kes viimasena naerab, naerab paremini. Kes kannatab, see kaua elab.

Eesti vanasõnadega tuleb mul alati meelde mu sõbra muudetud Tammsaare kultus-lause: “Tee tööd ja näe vaeva, siis kaob armastus!”. Nii ongi. Inimesed nagu ei armastaks elada. Pidev muretsemine ja puuduses kügelemine. Kõik on niikuinii pidevas muutumises. Mõnus üks hetk ei ole enam nii mõnus. Mitte mõnus üks hetk ei ole enam mitte mõnus. Kõik möödub. Alati! Lohutus ja paratamatus.

Juba lapsepõlves kodeerime teineteisele, et vanaduses oleme haiged ja vaesed. Nii me elame, iga aasta, mis juurde tuleb, on aasta haiguste ja vaesuse suunas. No kuramus! Absurdne. Või teistpidi. Kui nii on, siis peaksime just nautima, elu tähistama, kontsad ilutulestikku löömas (mitte küll koerte juuresolekul).

Me pühitseme elu liiga vähe! Kõik elusündmused on nagu raske karistus, mis meile osaks saab. Olgu selleks siis sünnipäev (“Jälle aasta vanem!”; “Nõme, sõbrad helistavad ja tahavad õnne soovida, ma parem ei võta vastu…”), lapsesünd (“Alates sellest hetkest teid enam pole, teie suhe on metsa poole teel!”), lahkuminek mittetoimivast suhtest (“Nüüd sa jäädki üksi!”), kooli lõpetamine (“Ma ei tea, mida edasi tahan teha?!”), töökoha saamine (“Pean kaheksast viieni tööl käima!”), rõõmsad, õnnelikud eluterved lapsed (“Palun kisage (aka olge rõõmsad) ainult oma toas!”), köha-nohu (“Nüüd pean kodus olema, sooja teed jooma ja puhkama!”), puhkusreisid (“Peale puhkust vajan alati puhkust!”) ja nii edasi. Vaesed inimesed.

Millal sa viimati lubasid endal särada?

Võtta komplimente vastu?

Millal sa viimati saatsid oma naisele tööle lilli?

Või kirjutasid mehele armastuskirja padja alla?

Millal sa viimati võtsid aja, et istuda mere ääres, kuulata lainete heli, mitte midagi tegemata ja ikkagi tundmas, et sa oled väärt kõike, mida oled elus saavutanud ning, kõike mis tulemas on? Millal viimati lasid saluuti? Nautisid lõunat kauem kui 15 minutit? Kõik need facebooki unfollowijad, kes ei viitsi iga kuu su lapse taas kuu vanemaks saamise pilte laikida, võivad vabalt pikalt minna. Tähista! Tunne rõõmu! Armasta ja ela.

Mida rohkem me tähistame, seda rohkem särtsu meisse tuleb. Nagu sisemine saluut. Äkki vanad inimesed ei pea haiged olema? Ja raha ei pea raske tööga tulema? Äkki sa oled juba piisavalt tark ning võid kahe kõrghariduse vahel hoo maha võtta ja tähistada, kuhu oled jõudnud? Äkki sa ei pea piinlikult põrandat vaatama, kui ütled, et oled juba viimased 15 aastat sama tööd teinud, vaid šampuse avama ning küsima neilt, kes iga kahe aasta tagant töökohta vahetavad, et, mis värk tal selle püsivusega on? Äkki sa võiksid tähistada kilo allavõtmist, selle asemel, et nutta alles jäänud kahe pärast? Äkki – äkki! Äkki võiksime ikkagi elada, kui oleme siia juba tulnud?

 

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada.


Loe artikleid (22)