Paremäärmuslus ja kuidas sellele reageerida

Selle arvamusloo kontekst on esiteks paremäärmusluse tõus üle kogu läänemaailma ja teiseks minu enda mõningane poliitiliste veendumuste kriis küsimuses, kus ma asun skaalal väärtused vs reaalpoliitika.

Westminsteri palee
Westminsteri palee

Oma Oxfordi teekonna alguses käisin Oxford Unionis kuulamas inimest nimega Alastair Campbell, kes oli Tony Blair’i ajal Briti Tööpartei kommunikatsioonidirektor, hoolitsedes partei meediasuhete ja üldise poliitilise strateegia eest. Ta mängis võtmerolli Briti valitsuse otsuses liituda Iraagi sõjaga (mida ma ei toeta), aga ma tunnistan – ta tundis oma tööd ja tegi seda hästi. Tema juhtimise all võitis Tony Blair kolm peaministriaega, ühe isegi peale Iraagi sõda.

Oma kõnes küsis ta publikult: kes teist tahab, et Tööpartei võidaks ja kes päriselt arvab, et nad võidavad? Valdav enamus, kaasa-arvatud mina, tahtsid et Tööpartei võidaks, sest nad toetasid selle partei üldist maailmavaadet, samas kui peaaegu kõik, kaasa arvatud mina, arvasid et see ei ole võimalik.

Raske öelda, miks Briti Tööpartei ei võida praeguses koosseisus järgmisi valimisi ja tegelikult see kirjutis ei räägigi neist. Minu pöördumine on pigem üldiselt vasakpoolsetele, eriti vasakpoolsetele noortele.

Arvan, et üks põhjus, miks vasakpoolsus on kaotamas, on liigne ideoloogiline puritaanlus.

See puritaanlus väljendub kahes asjas.

Esiteks, usaldusväärses ja aktiivses, kuid arvuliselt kui ka ideoloogiliselt kitsas toetajaskonnas. Väikegi kõrvalekalle, veidigi ebakorrektne arvamus ja sa oled seltskonnast väljas.

Teiseks, Briti vasakpoolsed, nagu paljude teiste riikide vasakpoolsed, arvavad et poliitiline manööverdamine ja strateegiline mäng on nende jaoks liiga räpane, nad on sellest üle ja otsustavad selles mitte osaleda.

Teisisõnu, nad valivad põhimõttelise poliitika, mitte reaalpoliitika. Selline otsus võib olla õige, aus ja kõike muud üllast ja head, aga kui teine pool seda ei väärtusta, siis see tähendab kaotust. Kui vastased on valmis vahetama koalitsioone, tegema koostööd kahtlaste partneritega jms, siis meie lootus selles mängus võita on väike. Aga võita on vaja. Poliitikat ei ole võimalik ellu viia opositsioonist.

Briti praegusel Tööparteil on olemas kitsas, kuid üpriski sõjakas toetajaskond. See on jõud, mis lubab neil öelda, et nad on Euroopa suurim sotsialistlik liikumine. Ja ongi. Samas, kiire googeldamine “Jeremy Corbyn Labour poll ratings” annab mulle trobikond vastuseid, mis kõik ütlevad, et isegi peale katastroofilist Brexiti otsust, on valitsev partei ikka Tööparteist toetuses tugevalt ees.

Kokkuvõttes, Corbyn’i ideoloogiliselt puritaanlikum lähenemine andis tema parteile oma toetajate seas suurema järgijaskonna, aga samuti on tõsi, et väljapoole seda vasakpoolset mulli see sõnum kellegini ei jõua. Ja praegu on kõige halvem aeg, kus sellist sisemist muudatust teha.

Vasakparteid võivad tegeleda keskeakriisiga iga teine hetk, aga mitte praegu, kus paremäärmuslikud liikumised on üle pika aja tugevnemas.

Ideoloogiline puritaanlus hoiab eemale keskmise hääletaja, kes ei vali üldse või pöördub, Inglismaa puhul, euroskeptikute ja paremäärmuslaste poole. Nad ei tunne, et uus radikaalne, võõras ja elitistlik liikumine väljendab nende arvamusi. Prantsusmaal mängib sellele Marie le Pen.

Ülalkirjutatu vist kehtib rohkem Inglismaale kui teistele riikidele, sest mulle tundub, et ainult Corbyn’i Tööpartei on nii sügavalt põhimõtteline ja nagu ei tahaks võimu.

Kelle osas see jäärapäine põhimõttelisus kõige rohkem kehtib on noored – minusugused liberaalsed, progressiivsed, idealistlikud noored. Meie, kaasa arvatud mina, oleme osades küsimustes nii kangekaelselt põhimõttelised, et oleksime valmis vastu võtma kõik pagulased korraga – ükskõik, mis hind sel ka poleks – ainult selle pärast, et see oleks õige asi mida teha. Ja see ongi õige asi mida teha, Euroopa lubadus kaitsta inimõigusi kohustab meid seda tegema.

Aga ometi, ratsionaalselt võttes pean tunnistama, et erinevatel poliitilistel kaalutlustel, ei oleks eriti tark kõiki pagulasi vastu võtta.

Pagulaste näitega oleks nõus minu ka kõige vasakäärmuslikumad Oxfordi sõbrad – selles olukorras on reaalpoliitilised kaalutlused põhimõtest üle. Kõiki ja korraga võtta – isegi kui põhimõtteliselt peaks -, lihtsalt realistlikult ei saa. Selliseid näiteid on veel, isegi kui inimesed ei ole valmis tunnistama, et need eksisteerivad.

Feministlik liikumine

Hea näide on feministlik liikumine, mida ma toetan ja mille edule ma väga palju loodan, aga mis omakorda on saanud külge halva maine ja tundub praegu kaotamas vihalainele.

Taaskord, ma arvan, et põhjus on asjaolus, et liikumine on muutunud liiga kitsaks, liiga nõudlikuks – kui sa oled feminist, siis sa pead teadma detailselt feminismi nelja laine ajalugu ja erinevusi, sa pead aktiivselt hoolima kõikidest naistest, valgetest naistest, vähemuste naistest, nii enda kui ka välisriikide naistest, puuetega naistest, transnaistest, vaestest naistest, naistest kinos, naistest kirjanduses, naistest vabrikutes ja moelaval. Ja see kõik on tõsi.

Liikumine peabki hoolima neist kõikidest korraga, aga panna selline koorem iga individuaalse feministi peale annab tulemuseks – inimesed ei taha olla feministid.

Inimesed näevad seda liikumist elitistliku ja radikaalsena, nad solvavad ja alandavad naisi, kes liikumist toetavad. Kõige kurvem, et need naised, kes vajavad seda liikumist kõige rohkem, vaesed töölisklassi naised, ei mõistagi, et see on neile.

Taaskord – selleks, et feministlik liikumine saaks teha maailma paremaks, peab kõigepealt tulema võimule, aga võimule ei tule ilma laia toetuseta. Selle asemel tuleb Trump ja kõik need Euroopa naistevastased paremäärmuslased, kes koguvad nende naiste hääli, kes ei näe, et feminism neid esindab. Võimu saamiseks on tähtis võtta arvesse konteksti. Strateegia, mis ühes olukorras toimib, ei pruugi seda teha teises.

Praegu, kui kogu vasakpoolsust süüdistatakse selles, et see on jäärapäine ja radikaalne, tuleb olla kompromissialtim ja rahumeelsem.

Kui kontekst muutub, saab kõik need toredad radikaalsed poliitikad, mida näiteks feministlik liikumine praegu toetab, mida mina tahaks pagulaspoliitikaga teha, tagasi tuua ja võibolla isegi ellu viia.

Kuidas võita Marie le Peni?

Alexander van der Bellen, äsja valitud Austria president, võitis praeguses väga ohtlikus poliitilises kliimas oma tugevalt paremäärmuslikku vastast. Ta tegi seda, millesse usun ka mina – laiapõhjaline, kompromissiks valmis, aga siiski selgelt progressiivne platvorm.

Ta ei esinda apokalüptilist “kõik on lootusetu” retoorikat nagu Bernie Sanders, ega nii enesekriitilist “lääs on kohutav” ideoloogiat nagu Jeremy Corbyn. Kõige enam, tema väljendab seda ühte suurt asja, mida vasakpoolsus, nii noored kui ka need kes on võimul, peavad tõdema – praegu me ei ole positsioonis, et omada intellektuaalseid debatte oma poliitikate nüansside üle ega nõuda kõike mida me muidu tahaksime.

Praegu me peame lihtsalt tegema ükskõik mida, et mitte lasta veel ühel Trumpil võita. Esimene samm on saada võimule.

Vikki Perijainen

Vikki Perijainen

Vikki Perijainen õpib alates Oxfordi ülikoolis ajalugu ja poliitikat. Aeg-ajalt kirjutab ta Edasile oma ühiskondlikest tähelepanekutest ning õpingutest ühes maailma mainekamas ülikoolis. Loe artikleid (5)