Alan Adojaan: minu tänav, pink ja puu

Kuna see kolumn räägib peamiselt Tallinnast ning alles seejärel keskendub minu personaalprobleemidele ning veidrale elule, siis keskendume seekord rohkem Tallinnale. Ent läbi minu veidra elu prisma muidugi.

Tallinn algab minu jaoks akna tagant, seespool on ikkagi isiklik imedemaa ja peidupaik, salakoobas ja tagala. Akna taga aga toimub kummalisi asju. Maja ümber siis.

Kuna maja on ümbritsetud teiste majadega, siis seetõttu avaneb vaade paljude inimeste eludesse ja kodudesse. Mitte, et ma oleks piiluja, pigem vastupidi, kardinad on kogu aeg ees ja ise ka välja ei vahi. Alguses mul kardinaid polnud. Mõtlesin – ah, kes see ikka sisse vahib, mis must vahtida. Külgmise maja naabritel polnud ka kardinaid, sest minu uues korteris ei elanud kedagi, seda ehitati. Neil polnud vaja. Seni kuni tulin mina. Siis muretsesid nad endale kohe kardinad, lausa rulood. Ja mitte selleks et mina neid ei näeks vaid, et nemad mind ei näeks. Ruloo on sest peale koguaeg all.

“Meil on lapsed.” ütlesid nad mulle ükskord tänaval.

“Ja teil võiks häbi olla.”

Ma siis mõtlesin, et okei võibolla kuskil on veel mingid lapsed ja nende huvides panin kardinad kõigile akendel, ka katuseakendele. Sest mine tea, äkki mõned lapsed turnivad katusel ja juhtuvad sisse vaatama ning kukuvad alla ehmatusest. Toda poleks küll vaja. Ühesõnaga sellest, mis seal kõrvalmajas toimub pole mul enam mingit aimu juba aastaid.

Aga paar aastat ma ikka vahelduva eduga suitsetasin seal elades. Jälk komme. Enam ei tee. Suitsetada oli mõnus ikka akna peal. Ning kui iga päev vähemalt 10 korda akna peal kõõlud ja koni imed siis näeb igasugu veidraid asju. Et detailidesse minna, peab märkima ära, et see vastasmaja, see on üks kohutav maja. Kui mul oleks buldooser, siis lükkaks selle kokku koos elanikega ja viiks prügimäele. Nii ilmselt mõtleb kogu selle tänava rahvas. Te lihtsalt ei kujuta ette, mis geneetiline rämps seal elab. Paar portreed Teile.

Diiler

Alguses elas, õppis ja töötas vastasmajas mingi legendaarne diiler, kes 5 korda nime vahetanud ja muidu populaarne poiss. Öösiti tulid järjest taksod ette, sealt kukkusid välja täiesti segi tüübid ja kooberdavad prostid ning muudkui röökisid akna all. Vahest tundide kaupa: “Seeerõi, Seeerõi, atkrõvai!”

See oli väga disturbeeriv ja ma kaalusin tõsiselt korteri müümist. Seerõi aga elas nagu kuninga koer. Lasi aga niidikesega kama aknast alla ja sama niidikesega raha üles ning poolpaljaid breiktantsijaid võnkus iga päev mööda tänavat. Kahtlemata lisas see vürtsi meie argipäeva, ent mitte nauditavalt, vaid pigem nagu Tai tänavaköögi õel kokk. Õnneks see jama sai ruttu läbi. Serõi viidi kinnimajja ja paari kuu pärast said tänaval röökijad aru, et siit enam tissi ei saa.

Tädi Vera

Siis tädi Vera. Jah ma tean nende nimesid, sest nad elavad oma elu akna peal istudes ja üksteisega juttu röökides. Tädi Vera on vesinikuga juuksed hävitanud korpulentne mamsel, kellele nii elu, kui loendamatud töölispeigmehed on näkku oma pitseri, õigemini pitserite põllu raiunud. Sellest näost võiks eraldi peatüki kirjutada. Seal on magamata öid ja joodud päevi, söödud närve ja löödud lööminguid. Ühesõnaga tädi Vera näeb välja nagu üks täiesti tavaline vene naisparm. Sealjuures uhke ja väärikas naisparm.

Laupäeval otsib välja oma 70-ndatel moes olnud kleidi, mässib selle kord üht- kord teistpidi ümber. Seejärel paneb pähe kübara, kus elab tema kass, võtab kätte võrgu ja läheb turule. Turult naaseb ta juba täies purjeis, ülevoolavas meeleolus, kaasas kimp värskeid austajaid. Ilmselt jooksevad nad talle turult järgi, nagu koer raibet haistes. Teavad, et saab pureda ja püherdada, saab nätsutada. Aknad lüüakse valla, peale pannakse Leontjevi “Kružatsa Diski” ja lahti läheb hoogne labrakas, kust kostub pühapäeva hilisõhtuni Vera rämedat naeru, pudelite kõlinat ja isaste parmude tiirast vandumist.

Adi dressides kutt

Jube tüütu tegelane on üks Adi dressides kutt, kelle ilma sumbutajata bemmidega sõpruskond käib maja ees autos tümmi kuulamas öösiti. Õudne kaader. Kaine seal roolis küll keegi kindlalt pole, tavaliselt kukuvad nad autost välja, räuskavad, tatistavad ja loobivad pudeleid puruks.

Kui tähtsad jutud aetud, siis vilistavad kummi, löristavad sumpsi ning lähevad Ülemiste parklasse driftima. Viisakamatel päevadel, kui sõpru külla ei tule, siis dressipoiss tõstab lihtsalt oma vanad lärisevad S30-d akna peale ja laseb kogu külale värskemat kalbasnikute träänssi. Õnneks mul on väga korralikud aknad ja hea helisüsteem sellega võitlemiseks.

Arbuzik

Murelik ema, vist oli ta nimi Valja, kelle poeg on täielik junkie. Aga selline õnnetu totuke, kes laeb end nii ära, et ei leia ust üles, kuseb täis või lihtsalt konutab tänaval. Poja nimi on Puzik. Ma algul arvasin et Arbuzik ja naersin et laheda nime on pannud oma pojale. Muuseas ta näeb välja ka täpselt nagu Arbuzik – suure pea ja loperguste kõrvadega tohman.

Tavaline päev on see, et Arbuzik hiilib majast välja ja ema karjub akna pealt järgi: “Puzik, täpselt kell 2 oled kodus siis on suptšik valmis, kas võtmed kaasa võtsid?”

Puzik mugiseb midagi vastuseks ja loivab minema. Kell kaks loomulikult keda pole, on Arbuzik. Ema jookseb nagu väike paks kana ümber maja ja kaagutab omaette teiste muttidega, Puzik kadunud, ega keegi pole näinud Puzikut. Keegi tavaliselt pole.

Kell 5-6 ilmub Puzik. Jumala sodi. High as a kite, nagu öeldakse. Vibeleb mööda tänavat kodu poole, kuraasi täis, jõurab ja maurab. Vahest niisama roomab ja orienteerub vaikides. Ema tavaliselt on selle aja peale juba 3-4 tundi aknal passinud, niiet kui tuttav võnkuv vesipea tänava otsast paistma hakkab siis Valjakene juba tormab. Kahmab Puzikul kraest ja kõvasti tänitades, mahlakalt sajatades lohistab õnnetukese suppi sööma.

Ruslan

Sõjakas joodik nimega Ruslan, tema on vist üldse rahvuselt kirgiis või mingit asiaadiverd taat. Tubli 70-ne päss, käib ainult sõjaväe laigulistes riietes, mis on ülimalt räpased korduvast püksikusemisest ja tänaval magamisest. Rinda on seotud suurim Georgi lint, mida olen elus näinud. Õigemini Georgi lintide pundar.

Tavaliselt kui ilm lubab, on ta palja ülakehaga ning maani täis. Maani täis olla lubab ilm kogu aeg. Marsib muudkui mööda tänavat ja röögib täis tatistatud vuntside alt riigivastaseid loosungeid või lihtsalt seosetuid sõnu, otsides juua või konflikti teiste jotadega. Jube tüütu värdjas. Loodan, et keegi isoleerib ta kuskile kinnisesse ruumi, sest viimasel ajal on ta muutunud ohtlikuks ühiskonnale. Suvel on eriti hull lugu, sest siis elab statsionaarselt tänaval.

Eesti tüüp

Siis on üks eesti tüüp ka. Selline kolmemeetrine kolge, tohutute kämmalde ja Tähtede Sõja robotite jalgadega. Kui astub siis asfalt väriseb. Õnneks ta on jube aeglane, seetõttu mitte väga hirmutav. Tema tavaliselt kõigub kuskil maja nurga juures vahtides tühjusse. Kuna ta on aeglane nagu pensionil laiskloom siis vist teised joodikud teda kampa ei võta. Või kui võtavad siis vaid selleks, et tema viin ära juua. Seetõttu ta kõigubki kurvalt maja nurgal, mõistatades omi nukraid mõtteid, mis ilmselt ei nõua kõrgemat programmeerimist või integraalarvutust. Vahest on tast täitsa kahju.

Vanamuttide parv

Maja ees tavaliselt tiksub vanamuttide parv. Mina neid ei erista, kõik on täpselt samasugused, hõreda halli peaga, puntra kampsunite ning kohutava elusaatusega, korpulentsed ja tigedad klatshihimulised vanad raisakotkad. Istuvad hommikul vara maja ette maha ja hakkavad võtma, kurtma, nuuksuma, sajatama, sõimama ning jaurama. Kõik need 5 aastat, mis ma siin elanud olen, järjepanu.

Noorte seltsielu

Maja taga toimub kohalike noorte seltsielu. See seisneb selles, et poest rebitakse liitrine viin ja limonaad ning 5 pakki suitsu kamba peale ja siis tiksutakse tundide kaupa, lastakse telefonist õudsat muusikasarnast toodet, kaanitakse viina ja räusatakse. Loomulikult ei unustata ohtralt tatistada, kakelda kui tuju tuleb, eitesid kabistada ja kõikjale kuseda.

Et te ei arvaks, et ma kuskil getos elan – üldsegi mitte. Täiesti kesklinna piiril ja tavalises Tallinna majas. Et te nüüd ei arvaks et kõik sellised inimesed ongi – ei. Siin on häid inimesi ka. Eriti minu maja on neid ääreni täis. Aga head inimesed pole üldse nii huvitavad ja naljakad kui halvad, seepärast ma halbadest kirjutasingi. Kui ükskord mitte millestki enam kirjutada pole, siis tuleb ka lugu meie tänava headest inimestest. Aga see tuleb väga igav ja lühike.

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee


Loe artikleid (29)