Janek Mäggi: Eesti, miks sulle veel liidrit on vaja?

90-ndatel aastatel oli Eesti hakkajates inimestes enneolematu kirg saavutada, jõuda kuhugi, teenida midagi, peamiselt raha ja hästi palju. Kaasajal ei ole Tallinnal linnapead, uued noored poliitilised liidrid ei veena ega kõneta. Kõik on vastupidi. Kuid me oleme sellega rahul. Sest kui ei oleks, peaksime ühiskonnana midagi ette võtma. Aga me ei võta. Kirume või parastame, aga ise midagi ei tee. Kas peaks?

Kui kirume ja parastame, siis peaks. Kui mitte, siis mitte. Ühest küljest ei sõltu ühest inimesest ei ühiskonnas ega poliitikas kuigi palju. Mida suudab nelja aastaga korda saata üks tubli riigikogu liige? Käia koosolekutel ja istungitel, vajutada nuppu, nautida ööistungeid, mis kindlasti on tervislikumad kui ööklubi, aga tühitöised siiski.

Teisest küljest on Brexit ja Donald Trump kahe peale kokku juba paras elamus, et mõista – mõjuka ja mõistliku liidrita võib mõistlikkuse paradigma ka kohalikus poliitikas üle öö täielikult muutuda. See, mis oli mõistlik eile, ei ole enam täna.

Eesti on alati joondunud USA järel “kes on meie peamine liitlane”, nagu kinnitavad poliitikud. “Kus on Eesti Donald Trump?” tuleb nüüd küsida? Trump esindab meie peamist liitlast.

Firmajuhi vahetus muudab ära kogu firma kultuuri.

USA kultuur muutub mõnevõrra kindlasti. Kui Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise järel tulid võimule esmalt Lenin ja siis Stalin, ei jäänud endisest korrast kivi kivi pealegi. Kuigi üleöö seda muidugi ei tunnetatud. Liidrid nad olid, kuid Nikolai II ei olnud.

Kui liidrit ei ole, tuleb tema asemele teine liider. Aga ta võibolla selline, kes meile ei meeldi. Keda me ei talu. Sõdu ei peeta mitte riikide vahel, vaid inimeste vahel. Kõik sõltub sellest, millised inimesed on parasjagu võimul. Need, kes on võimul, sõltuvad sellest, milline on liider.

Tsaari ajal tegid karjääri ühte tüüpi inimesed, nõukogude ajal teist tüüpi inimesed. Ühe võimu liidrid teisele võimule ei sobi. Mõnikord peavad inimesed ära surema, et asjad saaksid muutuda. Stalin surm muutis palju, muudab ka Fidel Castro oma. Liider valib ja määrab jüngrid. Ka Jeesus valis oma jüngrid hoolega ja ise.

Ma olen alati eeldanud, et inimesed, kes mind juhivad, on liidrid kogu organisatsioonile, kus ma töötan. Autoriteedid. Igor Rõtov ja Ain Hanschmidt vajutasid kindlasti minu edasisse ellu pitsati. Mõlemad on edukad siiani. Juhtidena. Liidritena.

Riigiga on sama lugu.

Ma tahan, et mind juhivad inimesed, kelle sõna/sõnu ma tahan kuulata/kuulda ning kelle mõtteviis läheb mulle korda ka siis, kui ma saan asjadest teisti aru kui ülemus. Mõte on lihtne: ma tahan oma saatuse usaldada kellegi kätte.

Nagu laps usub, et vanem teab paremini kui tema. Ja nii mitte ainult 20 aastat, kuni ma täiskasvanuks saan, vaid kogu elu. Ema jääb emaks elu lõpuni. Kodu, kus lippavad ringi eelkooliealised lapsed, aga vanemaid ei ole mitte ainult kodus, vaid neid ei olegi olemas, ei saa õnnelikult kesta. Traagiliseks võib asi kujuneda ka siis, kui vanem on, aga ta on saamatu, ajutu, elutu, mõttetu, hingetu.

Eestis on mõned liidrid puudu, mõned jälle on sobimatud oma rolli.

Neilt tuleks vanemlikud õigused ära võtta ja lapsed lastekodusse saata. Kas meie, Kodanikud Lapsed, aga lastekodust unistame? Ei unista.

Liidrikriisi ei ole kunstlik kriis. See on suurem kriisi kui majanduskriis või muud ebameeldivad kriisid, nt abielukriis. Sest pole inimesi, kes Eestit teistest riikidest ettepoole juhivad. Minu meelest me peame olema paremad kui lätlased, soomlased, rootslased. Hea meelega oleksin parem ka venelastest.