Iivi Anna Masso: ühisliikumise roosa unelm

Igal ajastul on omad futuristlikud unelmad. Mõned neist saavad teoks, teised mitte. Inimene unistas lendamisest, ja leiutas lennumasina. Auto kui kaugete unistuste müstiline iseliikur sai samuti teoks ja muutis inimeste elutingimusi totaalselt.

Nende kahe unistuse hübriid jäi aga sündimata. Sci-fi fantaasiates on nähtud ka linnade kohal madalal hõljuvat lendautoliiklust. Sellest ei tulnud tegelikkust.

Tänase tulevikumõtlemise üks jõulisemaid visioone on visioon isesõitvatest autodest. Seda esitatakse kui revolutsiooni, mis muudab liikumist, elukeskkonda ja seeläbi kogu ühiskonda sama võimsalt kui seda tegi omal ajal era-autonduse tekkimine.

Muutub mitte ainult see, et sõita saavad ka lapsed, vanad, haiged ja napsused. Muutub kogu inimlik elukorraldus. Vähemalt nii väidavad robotiautonduse müügimehed.

Robotiautoutoopia ei ole lihtsalt tehniline visioon nagu unistus hõljuvatest autodest. Nii Soomes kui Ühendriikides kiidavad visionäärid, kuidas kogu liikumise kontsept muutub: era-autondus kaob, asemele tulevad robotbussid ja jagatud iseliikurid, mis viivad meid kuhu vaja, millal vaja, kuidas vaja. Ühtlasi kaovad ummikud, enam ei vajata parkimisruumi, parklad tehakse terrassideks, linnad õitsevad ja rohetavad.

Helsingis on juba esitatud igakuist paarisaja eurost “liiklusmaksu”, mis kataks määratud hulga ühistransporti, autosõitu ja muid liikumisteenuseid ühtse paketina.

Liiklusutopistide jaoks tähendab isesõitvate autode tulek automaatselt isiklike autode kadumist. Selles on oma loogika. Kui auto suudab liikuda juhita, võib ta minu käest vabanedes siirduda teiste ülesannete täitmisele.

See on muidugi võimalik ka mitteisejuhtivate autode puhul. Siis nimetame seda nähtust taksoteenuseks. Ometi ohverdavad inimesed oma auto hankimisele ja ülalpidamisele märgatavaid summasid, ehkki taksoteenus on nüüdki kättesaadav. Seda tehakse ka suhteliselt hästi arendatud ühistranspordiga linnades.

Miks?

Autoelamu I Foto: Pixabay, Unsplash
Autoelamu I Foto: Pixabay, Unsplash

Isikliku auto suurim väärtus, nii sümboolsel kui praktilisel tasandil, on temaga kaasnev liikumisvabadus. Tõsi, suurlinnades on see osutunud pahatihti illusoorseks: autojuhid istuvad tipptunnil ummikutes, jalgrattad ja trammid liiguvad kiiremini.

Vabadus, mis auto-omanikke ahvatleb, ongi pigem mujal: seal, kuhu trammirööpad ega bussiliinid ei vii ja kuhu jalgrattaga ei jaksa vändata. Või kus on koorem kanda, vähemsportlikke inimesi seltskonnas, lihtsalt ilm selline, et autos on parem.

Kas autojuhtimise arvutiseerimine muudab neid asjaolusid?

Visionäärid, kes unistavad era-autonduse kadumisest, kipuvad olema peamiselt terved ja suhteliselt jõukad täiskasvanud, kes elavad ise linnakeskustes, kõigele lähedal.

Utoopiates kipuvad ikka mõned tõsiasjad ununema. Näiteks, et meie laiuskraadidel on suur osa aastast külm. Või et hõredalt asustatud maades ei liigu ühistransport igale poole. Rohkem ja sagedamaid liine saaks pakkuda ka tänase tehnikaga, asi on rahas.

Era-autovaba tuleviku-unistus lähtub sellest, et tulevikus tehakse kõik sõidud kas ühistranspordi või isesõitvate rendiautode abil. Et isiklikke autosid tõesti asendada, peaksid need jagatud iseliikujad olema piiramatult kättesaadavad igal pool, igal ajal. Aga kas neid jätkuks suvilatest tagasitulekuks kõigile just pühapäeva õhtul ja pärast pühi? Hommikul südalinna ja õhtul äärelinnadesse sõiduks? Kus hoitaks neid siis, kui nii suurt hulka parasjagu ei vajata? Parkimiskohad on ju terrassideks tehtud…

Sisuliselt nõuavad era-autonduse kaotajad liikumisvahendite koondumist üksikute suurfirmade kätte.

Kaugetele maadele saavad tavainimesed nüüdki ainult lennu-, laeva- ja rongifirmade kaasabil. Era-autovabas unelmas juhtuks sama kogu maapealse liiklusega. Autod kuuluksid Uberi, Tesla ja Google’i sugustele ettevõtetele.Selliselt mõeldes ei tundu utoopia enam nii idealistlik-egalitaarne, kui selle anti-individualistlik ja “jagamismajandust” rõhutav hing annab mõista.

Utoopias ununeb ka psühholoogia.

Oma autot ei pea pimedal talveõhtul pakases ja lumesajus ootama nagu bussi või ka Tesla isesõitjat. Paljudele on auto nagu kodu jätk, koht, kus on mingid asjad alati kaasas ja kõik nii, nagu ise sai viimati seatud. Kuivõrd inimesed sellest mugavusest on valmis loobuma, pole tehnoutopistid veel uurinud.

Õnneks jõuab visioon areneda, kuni insenerid tegelevad utoopia tehnilise poolega. See võib veel mõnevõrra aega võtta.

Võrdluseks meenutagem, et mõne aasta eest otsustati automatiseerida Helsingi metroo. Idee kiideti heaks, miljonid eraldati, arendati ja arvutati. Idee osutus tehniliselt teostamatuks. Nüüd, kui Helsingi metrood läände Espoo poole laiendatakse, ei räägi keegi enam juhita rongidest. Ja siin on jutt rööbastel liikuvast sõidukist, millel on üks liin. Idast läände ja läänest itta.

Tähendab, veel saame oma kodanlikult individualistlike era-autodega lumetuisus maale sugulaste juurde jõule veetma sõita, ja jääda sinna, kuni tundub, et on aeg koju minna. Ja nii ilmselt ka järgmisel aastal, ja mõnelgi järgmisel pärast seda.

 

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)