Valner Valme: surmaplaadid 2016

David Bowie

ERRi kultuuriportaal valis aasta plaadiks David Bowie „Blackstari“. See ei üllata. Sama toimub üle maailma. Planeedi olulisimaid plaadiaasta kokkuvõtteid koondav sait albumoftheyear.org peab jooksvat arvet kõigi edetabelite koondtulemuse seisust. Bowie jumalagajätt on esikohal vägagi elus Beyonce plaadi „Lemonade“ ees.

Bowie suri 10. jaanuaril. See oli šokk.

Kaks päeva varem ilmus ette teatamata „Blackstar“ (“★”), millel vaid 69-aastane mees näitas elu tippvormi. Vähemalt loomingulist. Füüsilise hoidis ta vaka all. Mees jäi triumfist ilma. „Blackstar“ on üks Bowie säravamaid albumeid läbi aegade vaatamata sellele, et tagantjärele võib sellelt leida hüvastijättu, alistumist, loobumist, ja endiselt: hiilgavat muusikat.

See on ehtne Bowie: me ei aima ette, kuhu üks või teine käik viib, me ei tea, kuhu lugu jõuab, me ei tea, millised harmooniad põimitakse.

Me võime ju teada saada, aga kuna need lahendused ei ole standardsed, siis nad avavad end korduvkuulamisel värsketena nagu tuli põleb stiihilisena või jõgi pole kunagi sama.

Selle liikuva mulje tagab “★-i” orgaaniline tunnetus, sellepärast korjas Bowie New Yorki linna pealt üles isepäised, võõrad ja temaga võrreldes noored jazzmuusikud ja sellepärast andis ta neile palju loomingulist vabadust, aga see ei ole jazz, kokkuvõttes on see kunst-rock sellisena, nagu Bowie ise selle 70ndatel lõi.

Seega: kas David Bowie plaadi edu aasta edetabelites on pelgalt auavaldus lahkunud meistrile? Ei usu.

Muusikuid sureb kogu aeg ja isegi niivõrd olulise tegelase nagu poole Suicide’i Alan Vega lahkumine juulis ületas näiteks Eestis napilt uudiskünnise. Tõsi, tema ei teinud „lahkumisplaati“.

Aga Prince’i olulisuses ei kahtle keegi, ka laiatarbemuusika huvilised. Prince suri 21. aprillil, värske album „HitnRun Phase Two“ ilmus füüsiliselt 8 päeva hiljem (internetis eelmise aasta lõpus). Mitte ükski märgatav aastalõpuküsitlus ei märkinud seda ära.

Surmaplaate esile tõsta pole tegelikult kombeks.

Prince’i lahkumine oli vähemalt sama ootamatu kui Bowie oma (sedapuhku ka artisti enda jaoks) ning „HitnRun Phase Two“ polnud erinevalt Bowie plaadist lahkumismuusikaks mõeldud, ent igal juhul nõrk plaat ja valdavalt ei suudagi artistid karjääriloojangul enam nooremat ennast ületada ega publikut positiivselt üllatada.

Erandiks on Leonard Cohen’i „You Want It Darker“, selgelt lehvituseks mõeldud meistriteos, Coheni üks parimaid läbi aegade, ehkki maailm ei tahtnud seda kuulates Coheniga sugugi veel hüvasti jätta. Tõepoolest tume plaat leidis kriitikute kiitva vastukaja kohe ning avaldati lootust, et see ikka ei jää luigelauluks. Cohen aga ilmselt aimas ette ja sestap poseerib kaanel ka suitsuga: tal ei olnud enam huvi ega justkui ka põhjust oma tervist hoida. Leonard Cohen kultuur.err.ee aasta plaadi autahvlil 11., albumoftheyear.org arvestuses 18. See album ei ole surma tõttu nii kõrgel.

Absoluutselt ei saanud surmast mööda Nick Cave And The Bad Seeds’i tänavuse albumi „Skeleton Tree“ puhul, mida inspireeris kahjuks Nick Cave’i poja Arthuri hukk. Poja surm muudab plaadi kuulamise rängemaks, ometi on isa otsustanud naise ja teiste lähedaste nimel eluga edasi minna ning muusika sel on õhuline ja isegi vähem depressiivne kui Nick Cave’i puhul tavaliselt. Sarnaselt Bowiele ja Cohenile on „Skeleton Tree“ vanameister Cave’i üks säravamaid teoseid kindlasti sel sajandil, samas aga ka kogu loometee jooksul.

„Skeleton Tree“ on kultuur.err.ee aastatabelis 5. kohal, albumoftheyear.org kokkuvõttes 10.

Mida siit järeldada? Elu on lühike, kunst pikk.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (32)