Kaidi Ruusalepp: “elu tunne”

Kõik sai alguse sellest, et Janeck palus mul kirjutada Edasile. Korduvalt. Ja mina ei leidnud aega. Väikeste laste ja hullumeelselt pöörleva startup’i kõrvalt lihtsalt ei suuda tegeleda millegi muuga. Ja kui siis lõpuks tekib väike auk, paned muusika pähe ja lased ajul puhata. Et kompuuter kogu aeg ei huugaks ja kõvaketas tükkideks ei lendaks.

Aga Janeck kiusas mind jälle. Täitsa juhuslikult õhtul, kui pärast esinemist Pariisis blockchain’i konverentsil oma päeva kokku võtsin. Oli rahulik ja oli aega. Ja nii tekkis meil kirjavahetuses teema, mille ma võtsin kokku sõnadega “elu tunne”.

Mul on olnud au ja võimalus töötada väikeses Eestis mitmekihilistes organisatsioonides. Alustades Riigikantseleist, kui ehitati üles e-Eestit ja lõpetades Tallinna Börsiga, mis seal oldud aastate jooksul moondus paljude ülevõtmiste tulemusel suure rahvusvahelise korporatsiooni kohalikuks kontoriks.

Kõik organisatsioonid on ühel või teisel kujul Eestit kujundanud. Nüüd vean ma startup ettevõtet nimega Funderbeam, mis loodetavasti ei hakka kujundama mitte ainult Eestit, vaid tervet maailma. Ma ei jäta siin tagasihoidlikkusele ruumi, sest väikeses riigis peab suurelt mõtlema. Muidu on lihtsalt olemine.

Ja siit ma jõuangi “elu tundeni”.

Tegelikult ei ole ju vahet, kus organisatsioonis ja mis tööd tehes me oma elu mööda saadame. On see suur korporatsioon, riigiasutus või startup ettevõte.

Aga on tohutu vahe, mis tundega me oma tööd teeme.

Ja see algab ühest lihtsast küsimusest – do I care?

Kas mulle tegelikult ka läheb korda see, mida ma teen.

Kas ma ärkan hommikul üles tundega, et ei jõua tööle minekut ära oodata ja lähen õhtul koju, et oodata hommikut – sest elu tööl on põnev! Sest ma teen midagi, mis on nii raju. Mis on just minu jaoks raju ja tähendusrikas. Ükskõik, kas küpsetad superkrõbedaid nostalgia- vahvleid, annad kodude ehitamiseks laenu või vead startup’i (nagu Funderbeam ja Edasi).

Meie põlvkond, noorematest rääkimata, näeb pensioni 75+ vanuses. Kui siiski. Seega on meil aastakümneid rügada. Põhimõtteliselt võib kõik eesootavad aastakümned tööle minnes mööda saata. Hommikul lähed, õhtul tuled ja oma elujanu ammutad kuskilt mujalt. Aga on ka võimalus teha midagi, mis ongi tähendusrikas.

Just sellise tunde pealt tekivad suured asjad.

Tekivad projektid nagu superheros.ee, tekivad maailma vallutavad startup’id ja tekivad Eestit suureks tegevad inimesed. Ja mis on veel kõige veidram – võti on ju meie enda käes. Peale meie endi ei kasva siin maailmas ühtegi teist puud, mille taga suured asjad peidus on.

Kuidas saada aru, kas teen õiget asja?

Kui teisiti ei saa, võib võtta paberi (või arvutiekraani) ja teha kaks tulpa. Ühte need tegevused, mida sa oma töös igapäevaselt eriti naudid ja teise siis need, millel sinu jaoks pole mingit mõtet või “draivi”. No ja kui nimekirjad on sama pikad või mõttetute tegevuste nimekiri on teisest poolest pikem, siis on ikka tagumine aeg midagi ette võtta.

Kui ma õppisin strateegilist juhtimist teiste endasarnastega, tegime tippjuhtidena nimekirja tööülesannetest, mis meid isiklikult oma töös ei puuduta. Ja edasi tuli see nimekiri grupis maha ärida. Alati on keegi, kes naudib seda, mida sina kohe üldse mitte ei kannata. Ja oma üllatuseks avastasime, et nii ongi – saime enamus omale puhta lehe. Seega – tuld!

Mind on kutsutud tihti rääkima naistele ja noortele, et innustada uusi ettevõtjaid. Muidugi on tore, kui meil on rohkem ja rohkem ettevõtjaid, sest nemad on ju meie riigieelarve sool. Aga ettevõtlusest veelgi olulisem on teha tööd, millel on tähendus. Isiklik tähendus meile endile. Siis läheb kogu masinavärk hoopis teistel tuuridel käima.

Ma ise olen 3 ja pool aastat elanud startup ettevõtja elu.

Esimene aasta oli raske.

Teine aasta oli väga raske.

Kolmandal läks tiba kergemaks, aga sotsiaalne elu läks kriitiliselt punasesse.

Neljas möödub lennukites.

Aga seda tunnet, millega ma hommikuti üles ärkan, on raske kirjeldada. See on elujanu. See on soov liikuda veel kiiremini, sest nii palju on ühtäkki võimalik ära teha. Palju ja suurelt ja väga tarkade inimestega su kõrval. See on “elu tunne.” Ja selle nimel tasub õppida, riske võtta ja kukkumise järel püsti tõusta.

õnnelik