Marko Mäetamm. Ameerika päevik: LÕPP

Asjade kokku pakkimine on alati masendav. Õigemini on vist masendav see tunne, et midagi saab läbi. Lõpeb ära. Ükskõik, kas see on siis hea või halb asi, inimese loomusesse on nähtavasti sisse programmeeritud, et igasugune algus on hea ja lõpp halb.

kohver

Tohutult on vahepeal asju tekkinud. Mingisugust olmelist mudru. Igal pool üle selle hiiglasliku maja, mis on olnud meile koduks nüüd juba ei rohkem ega vähem kui täpselt neli kuud. Kuidas kogu see justnimelt mudru nüüd kõik kottidesse saab ja mis sellega meie kitsas Tallinna korteris peal hakata, pole õrna aimugi. Ja kuidas me üldse seal Tallinna korteris peale siinset luksuslikku majaelu hakkama saame…?

Esiteks ei mahu me sinna õieti enam ise ära ja teiseks tõepoolest kõik need meie kodinad, mida siin kaheteisttoalises majamürakas nagu ei märkagi, seal saab aga ilmselt olema nii, et kogu see kuhi jääbki keset meie väikest elutuba ja kui kellelgi midagi vaja on, siis ta sealt seest lihtsalt otsib. Õudne!

Ma nüüd ei teagi, kas olla selle siinveedetud ajaga rahul või mitte.

Naine muidugi arvab, et ikka peab rahul olema ja lausa õnnelik ka, sest kõik on ju olnud siiamaale hästi – hea näitus, kordaläinud kursus tudengitega, päris palju on saanud ringi sõita (kuigi veelgi rohkem oleks tahtnud!) ja nii edasi.

Aga ta ongi niisugune positiivse programmiga inimene, kellel on klaas pigem pooltäis kui pooltühi ja isegi kui midagi juhtub viltu minema, siis lõppkokkuvõttes seda justnagu ei olegi olnud. Mina saan muidugi pidevalt võtta selle eest, et ma asju nii mustas valguses näen. Enda arvates näen ma asju muidugi täpselt nii, nagu need on.

Näiteks see näitus siin – justnagu väga hästi tuli välja küll ja palju ülipositiivset feedback’i olen saanud ja kõik, aga – arvestades seda hiigeltööd ja tõenäoliselt ka summasid, mis kogu selle krempli siia ning lõpuks tagasi Eestisse laevatamine võtab, on sellel ikkagi olnud suhteliselt väike ja valdavalt ainult lokaalne külastatavus.

Siis see kursus koolis – läks hästi küll, kõik käisid hoolega kohal, tegid igaks tunniks kõvasti tööd osalesid aruteludes. Ja kursuse lõpunätus jättis eksponeerimisolusid arvestades ikka väga tummise mulje, nii et tõesti – mida siin kobiseda.

Samas – ise tunnen, et alles nüüd peale üht semestrit olen ma hakanud tudengitele paremini nö pihta saama ja ideaalne oleks teha nendega nüüd kevadsemsester otsa. Ehk et siis see resideerumine oleks võinud kesta terve akadeemilise aasta, mitte ainult ühe semestri. Aga noh, asi seegi ja tegu on ju jutu järgi pilootprojektiga ja eks nad siis minu pealt vaata, kuidas nad selle asjaga siin edaspidi tevad.

Ringi sai sõidetud muidugi niipalju kui vabu päevi oli. Ega neid väga palju tegelikult polnud ka, sest kursus oli mul kaks päeva nädalas ühepäevase vahega ja ülejäänud päevadel oli koguaeg igasuguseid kohtumisi tudengitega ja galerii talk‘e, sest milleks nad mu siia siis kutsusid kui ikka selleks, et mind oma õppeprotsessis kogu naha ja karvadega ära kasutada. Mis mulle tegelikult täitsa sobis. Ma pole päris kindlasti ühestki oma projektist niipalju kordi rääkima pidanud kui sellest siin ja niisugune asi ei saa kuidagi mööduda jälgi jätmata.

Kuulda ennast ikka uuesti ja uuesti seletamas, miks mind ühel hetkel enam ei kõnetanud kogu see perekonnalugude värk, millega ma aastaid tegelenud olen ja kuidas ma ikka täpselt peale oma seni suurimat näitust KUMUS 2015. aastal niisugusesse musta auku kukkusin, et ei olnud võimeline mitu kuud isegi ateljee ligidale minema. Ja kuidas ma siis lõpuks vägisi siiski ennast uuesti tööle sundisin ja miks mu tööd ikka niisugused esmapilgul justnagu naljakad paistavad, aga lähemal vaatlusel pole seda üldse – kuulda kõike seda enda suust üha üha uuesti ja uuesti – mis sest, et väikeste modifikatsioonidega, sest päevad ei ole vennad – päris kindlasti on sellel oma kummaline efekt.

Meenub, et kunagi keegi kusagil rääkis, kuidas kunstnik Jaan Toomik olla rääkinud, et kui vaadata tunde endale peeglis otsa, siis ühel hetkel ei ole sa enam sugugi kindel, kas see, kes sulle sealt vastu vaatab, on ikka see, keda sa arvad olevat või mis asi see seal peeglis üldse on. Umbes samasugune tunne on mul peale neid lugematuid enesereflektsioone siin.

Mis asi see ikkagi on, mida ma teen ja kellele kuramusele seda vaja on?

Mulle endale? Neile üliõpilastele siin? Minu naisele ja lastele? Või siis hoopis galeristile? Mõnele kriitikule? Või siis hoopis neile võimalikele kunstihuvilistele, kes pole leidnud veel aega näituselt läbi astuda ja tõenäoliselt ei leia ka, sest muidu nad oleks seda päris kindlasti juba teinud.

Ja kogu see sahtlitäis uut kraami, mis ma siin loominguliste puhangute ajel produtseerinud olen – kellele seda vaja on? Suure tõenäosusega mulle endale…

Pakkimine ei edene üldse…

Helistasin just internetifirmasse, et lõpetada leping. Siis veel igasugu ülikooliga seotud asjad – uksekaardid ja võtmed ja igasugused muud pääsmed. Kõik see kraam tuleb tagasi viia. Ja muidugi see tore kooli arvuti! Jah, arvuti… Meie enda arvuti andis just eile otsad, nii et ei tahaks kooli oma üldse tagasi anda, aga kus sa pääsed.

Postkontorisse peab minema ja uurima, et kui meile veel posti tulema peaks, siis et, mis variandid on.

Siis veel see maksukohustuse värk. Ajutise välismaalasena läheb mu töötasust hiiglaslik summa mingiteks maksudeks, nii et eriti midagi nagu kätte ei olegi siin jäänud. Et mingigi šanss üht-teist tagasi saada, tuleb nüüd täita mingi hunnik pabereid kohas, mille nimi on Tax Return Office. Sellest asjast ei jaga ma mitte kõige vähematki, aga eks ma lähen kohale ja vaatan, mis saab. Loodan sellele, et antakse õiget nõu ja asi töötab. Ameerikas ju kõik töötab.

Pakkimine, pakkimine…

Tegelikult tuleks kõik asjad hoopis ära visata. Vabaneda sellest materiaalsuse taagast. Mis tuletab meelde ühe veelgi suurema probleemi. Nimelt, et mingit väga head lahendust, kuhu ma oma siinse näituse ladustan, kui see ükskord Tallinnasse jõuab, ei ole ikka veel ja ei oska arvata ka, kust otsast see üldse tulla võiks.

Uiuiui…

Ja suurem laps just kirjutas, et ilmselt on naaber meie auto Tallinnas koduparklas oma stange otsaga ära müksanud. Ja et autol on aku täiesti tühi, nii et ei tee kõssugi. Ja naine just teatas teisest toast, et luges just kusagilt, et kunstnikupalka ma ka ei saanud, kuigi ma millegipärast isegi lootsin, et saan.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (68)