10-aastased soliidsed Tallinna vanurid NOP & Tigu

Just tihti ei kohta Eestis restorane, mis tähistavad oma kümnendat tegutsemisaastat. Veel harvemini tuleb ette, et restoranis on igapäevaselt tegev omanik, kes ise pidevalt kohal ja suhtleb vabalt külalistega. Tigu ja NOPi kundedeks on kohalikud ärksameelsed inimesed, kelle jaoks on oluline, mida nad suhu topivad. Vähemtähtis pole toidu nautimine, elamiskunst ja sellest tulenev elurõõm. Neid kahte kohta ühendab siiras soov muuta Eesti toidumaastikku ja kujundada eestlaste toitumisharjumisi. Mõlema toidukoha omanikud on võimsa naispoweriga tegijad – endised kontoriinimesed, kes vahetanud üheksast viieni mentaliteedi isetegemise ja iseloomise vabaduse vastu.

Määrava tähtsusega oma koha ilme loomisel on nende kogemused välismaalt. NOPi esileedi Margit Aasmäe resideerus pikemalt New Yorgis Manhattanil, kus ta oli võlutud sellest, et oma bloki ümbruses oli võimalus käia erinäolistes toidukohtades ja poodides, kus said rahuldatud kõik toidualased igapäevavajadused.

Manhattan I Foto: Axel Taferner, Creative Commons
Manhattan I Foto: Axel Taferner, Creative Commons

Tigu pidaja Kristel Randrüüt tundis ühel hetkel, et pikast Hansapanga perioodist on vaja puhkust. Sõbranna ja meestega koos põrutati Prantsusmaale. Huvist prantsuse kultuuri vastu jäid naised edasi neljakuulistele keelekursustele, mis kujunes kahe aasta pikkuseks seikluseks. Selle jooksul jõudis Kristel töötada Lõuna-Prantsusmaal mitmes restoranis teenindajana, ise samal ajal jäägitult armudes mereannikesksesse kohalikku gastronoomiasse.

Lyon Foto: Trey Ratcliff, Creative Commons
Lyon I Foto: Trey Ratcliff, Creative Commons

Tigu – ehedad mereannid kodurestoranis

Kristeli Tigu ei ole tüüpiline tigu. Aeglaselt ringiliikumise asemel on ette võetud hulgaliselt suuri hüppeid. 2006. aastal Kadrioru väikestes ruumides alustades ei osatud aimata, et järgmise kümne aasta vältel tuleb hulganisti pop-up stiilis ettevõtmisi. Tigu populaarne ringiliikumine sai alguse Rotermanni kvartalis koos Põhjaka ja Platziga tehtud ühe-õhtu restoraniaktsioonist.

Tõeline värskete mereandide pillerkaar lõi aluse ülemeeliku õhkkonna loomiseks, kus söömisorgia järgselt Mart Juure poolt pakutud muusika rütmis kõigutas üksmeelselt jalgu kogu tänulik vallatu seltskond. See saigi Tigu kaubamärgiks.

Nii tekkisid püsikunded, kes õppisid armastama elu, toitu ja kaasinimeste seltskonda.

Nad ei pidanud edaspidi paljuks sõita suvel Tigu toite nautima Muhu Veinitallu, Grand Rose Spaa suveterrassile, Haapsalu Grand Holm Marina Jahisadamasse ja viimasel suvel Pädaste Meremajja.

Kes jõuab kokku lugeda neid avatud austrite, pakutud krevettide ja sinikarpide kuhilaid. Jumal tänatud, et Eestis tegutsevad selliste firmade filiaalid nagu prantslaste Merci ja sakslaste Frische Paradies. Ilma nendeta oleks värske tooraine kättesaamine tõeline peavalu.

Tigus antakse süüa seda, mida Kristelile endale parasjagu meeldib kokata, olgu need kasvõi merikuradi maks, vasika härknääre või pullimunad. Joogiks saab Kristeli maitsepaletiga haakuvaid veine, mille hind peab olema alati vastavuses pudeli sisuga. Oluline on tooraine värskus ja hooajalisus. Ei mingit täppi ega triipu, toit oma ehedal kujul, puhaste maitsetega, trendi jälgimata.

Tigu väiksesse perre kuuluvad peale kokk-sommeljee-mänedžer-hingetohter Kristeli veel köögis askeldav poeg, teenindajatena poja pruut Merilin ja Ines. Ines on Tigus olnud algusest saati, justkui saali maskott. Kristel ei näe, et Tigu saaks teha keegi muu kui perekond. Ainult nii tunnevad mereannisõbrad end kui kodus.

Kristeli sakslasest elukaaslane pole kohe kuidagi Eestiga haakuma hakanud. Nende ühine heaolupunkt on Portugal. Suuresti seepärast võtab Tigu jõulude järgselt koja selga ja hakkab teosammul Portugali poole liikuma. Sihtpunktiks on rannikulinn Aveiro. Sinna lähedusse on plaanis ajaloolisse vanasse kivimajja sisse seada Bed & Breakfast ja jätkata toidufännidele hullutavalt värskete ja autentsete mereannimaitsete pakkumist edaspidi Portugali kastmes. Viimast nädalat enne jõulu saab Kristeli ja meeskonna tegemisi nautida Pikal tänaval endise Sisaliku ruumides.

NOP – Kadrioru kogukonnaoaas

Margiti ja pere tagasitulek Ameerikast oli seotud nostalgilise sooviga aidata kaasa Eesti paremaks muutmisel. Juhtimiskonsultandi ja ettevõtlusõppejõuna oli ta aastaid lõpmatuseni heietanud teemal kuidas võiks ja peaks asju päriselt tegema. Kohe leiti Kadrioru põliselanikena ühe räämas tühja maja seinalt “rendile anda” silt. See hooviga maja oli sobiv oma naabruskonna koha tegemiseks, kuhu püsiklient saaks hommikul kummikutes koos perekoeraga tulla kohvi, koogi, pudru või puuduva pesuvahendi järele. Lõuna ja õhtupoole saadakse siin kokku sõpradega või äripartneritega.

NOP on ülipolulaarne veganite ja taimetoitlaste seas. Loomeinimesi ja muidu Eesti mõistes kuulsusi leiab eest iga päev.

Alustades ei teatud toitlustusest praktiliselt midagi. Silme ees oli vaid lõpptulemus, kuidas asi peaks maitsema ja välja nägema. Esmalt oli pundis ka Prantsumaalt naasnud sõbranna, kes tänaseks on naasnud nn päristööle.

Kohale jõudis karm reaalsus, šokk sellest, et neid tooteid ja tooraineid, mida kundedele pakkuda, ei olnud turul olemas. Tuli hakata nuputama, mida ise teha ja mida mujalt maailmast (Inglismaalt, Rootsist, Taanist, Itaaliast) kohale tuua.

Isetehtud hummuseid ei lubanud veterinaaramet hummuseks nimetada, sest sellist asja polevat olemas. Õnneks on ajaga teadlikkus kõvasti tõusnud, kohalikud on NOPi omaks võtnud ja tulevad kaasa nende eripäraste katsetustega. Suur heameel on Margitil käputäie väiketegijate üle, kes midagi toredat teevad, ilusasse purki panevad ning seejuures nende toode ka maitseb hästi. Poed on lookas keemiat täis toidust, kurvaks teeb teda, et väikeettevõtted lähevad selle ralliga kaasa ja topivad oma koogid, pestod, leivad pahna täis.

Eeskujusid on Margitil palju, kõik on mujal. NYC’i, Sydney, Londoni, Stockholmi kultuuriruumi tegijad avardavad pidevalt maitsemeeli ja arusaamu. Kui see NOP’is taldrikule või potsikusse jõudes muudab eestlase harjumusi, siis ongi eesmärk saavutatud.

NOPi hoovis turgu tegema ajendas Londoni Borough Market, kus nädalavahetusel põnevad väiketootjad kokku tulid. Oma hoovituru fiiling on superlahe, nii tegijad kui külastajad avaldavad rahulolu. Muidugi võiks NOPi turg suurem ja väiketootjaid rohkem olla, aga neil tuleb klienti hoolikalt kuulata, et ise ellu jääda, NOPi tooteid ja olemust dünaamiliselt sättida. Samas ikka sammuke kliendist ees liikudes.

 

Kadri Kroon

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (19)