Tõlkekirjanduse tähtsusest koos mõne värske soovitusega

Michel Houellebecq

Äsja laekus uudis uutest palgakirjanikest. Eesti kirjandust ja kirjanikke tuleb toetada ja kuigi toetatute seas võiks olla veel mõnigi andekas kirjanik, kes ei ole rahaliselt just kõige edukam, ei ole see selle kirjutise teema.

Räägime ilukirjandusest

Me oleme harjunud, et meie raamatupoed on täis maailma tippteoseid (loomulikult ajaviitekirjanduse seas). See on privileeg, et olukord veel selline on. Me ei saa aga võtta tõlkekirjandust endastmõistetavana.

Nüüdisklassika tiraažid on kuuldavasti imepisikesed, kirjastused toodavad neid suuresti missioonist ja ka maine hoidmiseks „tõeliste“ kirjandusinimeste ning humanitaaride seas, et mitte saada märki külge kui olme- või ajaviitekirjastus.

Astudes sisse raamatukogudesse või antikvariaatidesse või uurides ka oma raamaturiiuleid ning võrreldes Eesti kultuuriruumis juba olemasolevat raamatupagasit värskete kirjastusuudistega, jääb silma, et maailmaklassikat tõlgiti varem justkui rohkem (faktiliselt keeruline kindlaks teha).

Praegu tõlgitav ilukirjandus ulatub harva kaugemale 20. sajandist (ka eelmise sajandi ja kaasaegsed teosed vajavad niikuinii pidevat vahendamist meie kultuuri). Pole turgu? On juba olemas (kuskil kellegi riiulis või raamatukogus)? Need ei ole argumendid. Uued põlved tulevad peale, neile on vaja ka Tolstoi’d ja Goethe‘t ja Shakespeare’i. Uustrükke peaks aegajalt ikka tegema ja see on koht, kus oleks vaja riigi ehk kultuurkapitali abi.

Väliskirjanduse jätkuv tõlkimine ja avaldamine tuleb kasuks ka eesti kirjandusele, muidu jääme omasse mahla marineerima.

Tänud kirjastustele ja tõlkijatele maailmakirjanduse jätkuva vahendamise eest!

Siinkohal ka paar värsket raamatusoovitust

Michel Faber – „Imelike uute asjade raamat“
Varrak 2016
Sari „Moodne aeg“
Tõlkija Aet Varik

Hollandi päritolu, Austraalias elanud, Suurbritannia kodakondsuse tagasi lükanud Faber on üle maailma ja ka õnneks eestlastele eelkõige tuntud teosega „Under The Skin“ („Naha all“, 2002), tänavu ilmus talt aga Loomingu Raamatukogus ka „Fahrenheiti kaksikud“.

Tema raamatud on sageli ulmelised ja fantaasiarikkad, ometi ei nimetaks ma teda ulmekirjanikuks: ulmekirjanikel on omad reeglid ja oma paradigma, Faber ilmselgelt neid ei järgi. Ta seob ulmet ja fantastikat reaalse elu ja ühiskonnakriitikaga, olles seejuures mänguline ja üllatav, kohati ka ulakas: (must) huumor on talle tähtis.

Kõik see iseloomustab ka „Imelike uute asjade raamatut“, kus usumees Peter lendab teise galaktikasse planeedile Oaas levitama jumalasõna. Peter ei ole aga kõige tavalisema minevikuga pastor: tema minevikku kuuluvad jõulised kogemused alkoholi, narkootikumide ja rentslieluga. Ka planeet Oaas ei esinda ulmekirjanduse klišeesid vähemalt mitte oma asukate käitumise osas: raamatut läbib peen psühholoogiline foon.

Hanya Yanagihara – „Inimesed puude võras“
Tänapäev 2016
Sari „Punane raamat“
Tõlkija Krista Eek

Ameerika kaasaja noore kirjaniku Yanagihara juured on Hawaiil ja see annab tema originaalis 2013. aastal ilmunud debüütromaanis tunda: määrav osa tegevusest toimub kuskil Hawaii ja Tahiti vahel paiknevas väljamõeldud U’ivu saareriigis, mille ühel, 20. sajandi keskpaigaks ikka veel läbiuurimata saarel elavat kuuldavasti kadunud hõim, kel on oma saladus, mis võiks muuta kogu inimkonna arengut.

Lähtepunkt on parima klassikalise seiklusromaani vaimus, teos ise on nii ekspeditsiooni- kui aktsioonikirjandusest midagi tunduvalt enamat, juba oma ülesehituselt, milles pealtnäha kõrvaline konflikt jääb saatma kogu romaani ja omandab aja jooksul uusi tähendusi. Seejuures on olemas nii julesverne’ilikud eksootikakirjeldused kui mikluhhomaklailik antropoloogilise uurimuse põnevus, ehkki tegemist on mõistagi pseudoantropoloogilise raamatuga.

Romaan, mida ei saa käest panna, aga ometi peab, sest lehekülgi on ligi 500.

Michel Houellebecq – „Alistumine“
Varrak 2016
Tõlkija Triinu Tamm

Nüüd on siis kõik kuus Houellebecqi romaani eesti keeles, see on saavutus.

Kaasaja olulisimaid autoreid ehk mõnda enam ei üllata, sest originaalis 2015. aastal ilmunud teos võeti vastu kõhklevalt: eesti keeles öeldakse selle kohta, kui miski ei meeldi, et tekitas „kahetisi“ või „vastandlikke“ tundeid.

Kuidas saabki meeldida eurooplasele teos, mis räägib alistumisest islami ülemvõimule ja euroopalike väärtuste (või nurjatute lõbude) allutamisest jõhkrale fundamentalistlikule distsipliinile. Või näeme meie seda distsipliini sellisena?

Houellebecq ei pea meeldima, temaga tuleb arvestada. Ta on alati huvitav, köitev ja paneb ehk mõtlema, mida teha teisiti, et tema raamatute sisu poleks meie argireaalsus (mida see on, kui ka kohati läbi liiga mustade prillide).

„Alistumise“ taandamine pelgalt kirjaniku keskeakriisile (mida on ka eesti retseptsioonis juba tehtud) võib pähe tulla ainult elukogemusteta verinoorele tõlgendajale. Kriis on mujal. Isegi mitte mujal, vaid meil. Teiseks ei ole 60aastane Houellebecq enam keskeas, kmon beibe.

 

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (32)