Marko Mäetamm. Ameerika päevik: Palavik

Mu viimaste aastate praktika on olnud niisugune, et aastas üks, maksimaalselt kaks korda tabab mind mõni palavikuga gripimoodi tõbi. Algab see tavaliselt nii, et kõigepealt läheb nina vesiseks, siis tekib kerge palavikutunne ja kurk on õrnalt valus.

Sellises faasis ma tavaliselt veel arvan, et pole mul häda midagi ja teen oma toimetusi muudkui aga edasi. Tegelikult on aga ihu juba nõrk ja iga väiksemgi liigutus ajab higistama. Seejärel läheb palavik üles ja olengi mitu päeva pikali maas. Ja alati kui see ükskord mööda saab, annan endale sõna, et järgmine kord olen palju targem ja hakkan ennast ravima kohe ja mitte siis kui on juba lootusetult hilja. Sest tark inimene on see, kes oskab õppida ka iseenda vigadest.

Neljapäeva hommik

Ärkan kell viis imeliku tundega. Kurk on kuidagi valus ja nina jookseb vett. See on nüüd küll kõige lollim aeg haigeks jääda siin. Paari tunni pärast on tudengitega viimane tund, siis hakkab lõpunäituse installeerimine, kus ma pean tingimata abiks olema. Ja siis on veel laupäeval üks pikalt etteplaneeritud seltskondlik sotsialuseerumisüritus. Ei, praegu ei tohi haigeks jääda!

Lähen alla kööki, teen teed, söön paar küüslaugu küünt meega ja lõnksan peake paraja klaasitäie tequilat. Võiks ju aidata. Kindlasti aitab! Keeran veel paariks tunniks magama absoluutse teadmisega, et tõustes olen terve nagu purikas.

Kell seitse ärgates peaaegu nagu tõepoolest ei olegi midagi viga. Paistab, et aitas! Riided selga, kohv sisse ja uksest välja.

Teel kooli helistab naine ja küsib, kas ma ikka tean, et ma haisen jubedalt küüslaugu järele ja et ma peaks seda tudengitele kuidagi viisakalt selgitama.

Kooli jõudes on nahk märg ja mu ilus uus ruuduline flanellsärk samuti märg nagu kalts. Tudengitele ma mingit küüslaugujuttu rääkima ei hakka, pole niisugust aegagi ja vaevalt, et ma väga kõvasti haisen ka. Ise ma vähemalt küll midagi ei tunne. Aga ega nüüd eriti mõnus tundi pidada ei ole ja poolvalusa kurguga inglise keeles rääkida on ka vastik.

Pärast lõunat on veel üks ja vist mu seekordse resideerumise viimane galerii talk ja selleks ajaks on juba eriti kehv olla. Silmamunad tulitavad, juuksed valusad ja kurk kohe nii, et ei saa hästi enam neelatadagi. Nahk on permanentselt märg ja selline tunne on, et samaaegselt oleks nagu külm ja kuum korraga. Inglise keelt on veel raskem rääkida, sest lisaks nüüd juba tõepoolest tulivalusale kurgule ajaks keegi ka nagu tuliseid sukavardaid risti-põiki läbi pea.

Kunagi keska ajal sattus mu kätte mu toonase lemmikbändi Blondi laulja Debby Harry sooloplaat, mille kujunduse oli teinud vist kuulsa Alieni filmi kunstnik ja üldse üks efektsemaid õudusvisioonide loojaid Gieger. Plaadi tagumist poolt ma ei mäleta, aga esikaas kujutas hüperrealistlikku Debby Harry portreed ja tal olid samuti pikad metallvsardad peast läbi torgatud. Hästi tõetruult, nii et me koolis poistega ikka vaatasime kohe luubiga seda pilti, et kas see nüüd ikka on päris foto või mis see siis õigupoolest on. See, et tegu võiks olla joonistuse või maaliga, ei tulnud kellelegi pähe, sest meie kunstiõpe lõppes kuuendas klassis ja selle highlight’iks oli vaieldamatult eesti rahva lemmikgraafikatehnika kartulitrükk. Ja kartulitrükis see Debby Harry plaadi ümbris igatahes kindlasti ei olnud.

Rahvas muudkui koguneb, minu olek samas üha halveneb.

Treenitud tsirkusehobusena ei lase ma aga seda mõistagi välja paista ja esitan oma numbri laitmatult, nagu kõik oleks kõige paremas korras.

Kohaletulnud on rõõmsad, plaksutavad ja tänavad lausa kättpidi (issand, äkki ma nakatan nüüd neid kõiki ka sellega, ma ei teagi, millega… jah, millega ma neid nakatan…?).

Uksel püüab mind kinni üliõpilasest näitusevalvur, kelle jutust ma enam oma juba ei tea kui kõrge palaviku tõttu suurt midagi aru ei saa. Niipalju ainult, et tal on mulle mingeid mu töödesse puutuvaid küsimusi ja et ta ise on pärit Türgist. Ometigi me seal midagi räägime ja päris pikalt.

Järgmisel hetkel olen aga juba lõõskava sügistuule käes galeriimaja katuseterrassil ja teen suitsu. Issand, no miks ma siis nüüd siin seda suitsu veel teen, endal nii halb olla?!

palavik

Külm on

Siis olen poolel teel koju. Juba mõnda aega olen olnud vist, sest on hakanud hämarduma, samas teekond peaks olema mitte rohkem kui 8 – 900 meetrit. Huvitav mida ma siis vahepeal olen teinud…? Ja õudsalt külm on, kuigi ilm ei ole vist tegelikult üldse külm…

Kodus tundub olevat ka külm nagu laudas. Vähemalt nii öeldakse – nagu laudas. Kuigi laudas ei ole vist ju tegelikult ju üldse külm. Aga selles kodulaudas ma igatahes jopet ära võtta ei saa ja mütsi ning buffi samuti. Isegi kindaid ei saa ära võtta, no nii kuramuse külm on igal pool.

Lapsed vaatavad telekast Conanit.

Huvitav, kuidas telekas nii külmas toas üldse töötab?

Ja kuidas lapsed siis lühikeste käistega sedasi…? Mul igatahes hambad lõgisevad ja mitte kuidagi piltlikult vaid sõna otseses mõttes. Lapsed naeravad.

“Mis sul on külm vä?”

“J-j-j-ja-a-a-aaah-ah-h-h-h-h…. K-k-k-u-kü-külm j-a-a-j-ah-aha-h-h-h…”

Kõigile meeldib vaadata, kuidas isa harkisjalu keset tuba seisab ja hambaid lõgistab. Tegelikult teeb mulle endale ka nalja, sest nii nõme ja halb on olla, et kohe on. Tegelikult peaks teki alla minema aga enne tuleb magamistoas küte mõneks ajaks sisse panna. Ja kusagilt maja pealt tuleb tuua kohale kõik tekid. Üksteise otsa. Kõrgesse kuhja.

Saan maja pealt kokku 150 tekki ja tarin need – imede ime, kuidas ma nii tugev olen! korraga oma teise korruse magamistuppa. Ja avastan esimest korda, et meil on majas kaks korrust veel – üks hästi väike korrus esimese ja teise korruse vahel ning teine igavene pirakas kohe teise korruse peal, kus tegelikult peaks olema katus. Kui maja väljastpoolt vaadata, siis seal ongi ainult katus, aga seestpoolt see nii ei paista.

Kui ma väliselt majavatluselt naasen, avastan, et olukord on muutunud ja minu magamistoas. Nimelt on Conan televiisorist välja tulnud ja kohmerdab mu koti kallal.

Hey, Conan! What are you doing there? Your bedroom is on the third floor!

Conan ei vasta.

“Conan!?”

Conan keerab ringi, vaatab mind imeliku altkulmu pilguga ja ta kitsast suust venib välja pikk sisaliku keel. Seejärel ilmub kotist nähtavale Conani saba – pikk roheline ja üleni läikiva soomusega kaetud. Saba vonkleb minust mööda, aknast välja (issand, miks aken lahti on, niigi on külm ju!), mööda maja seina alumisele korrusele ja annab seal uksekella. Uksekell aga selle asemel, et tiriseda, nagu ta peaks tavaolukorras tegema, ütleb hoopis mu naise häälega: “kuule, mis sa tukud siin teleka ees niimoodi jope seljas, mine voodisse!”

Jah, peab vist minema küll voodisse. Aga jopet ma ikkagi seljast ära ei võta!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (65)