Valner Valme jõulueelne plaadivalik

Maailm on lollakas. Aga millal ta pole olnud? Oluline on, et ta pole seda üleni, me ümber leidub palju väärtuslikku ja elu on suht okei, isegi, kui me kaotame mõnikümmend eurot palgast (või võidame selle, aga kaotame uuesti kõigi lõbude rängema maksustamise kaudu). Kõige tähtsam on säilitada positiivsus. Nutt ja ving ei vii edasi. Allolevad albumid on laetud positiivsest, kreatiivsest programmist. Ainult et see ei ole programm. See on vabadus. Jah, muusika annab vabadust ja pühade eel miks mitte ka sõrmkübaratäie härdust.

BadBadNotGood – IV (Innovative Leisure)

Miles Davis, Herbie Hancock jpt tegid kõige moodsama jazzi juba aastakümneid tagasi ära, nii et jazz on kaasaegses muusikas valdkond, kus on uuendusi eriti raske läbi viia, aga mida saab kindlasti üritada, on kõlada värskelt ja kordumatult.

Canada jazzkvartett BadBadNotGood just seda teeb ja õnnestunult. Nende võtmed omanäolisuseks ei ole Robert Glasperi, Flying Lotuse, Kamasi Washingtoni jt kontekstis just eriti isikupärased, tegelikult: tänapäevaste kõladega post-bop- ja freejazzile on liidetud hiphop-sugemed ja elektroonika, aga jazzis on alati küsimus ka doseerimises, kõneviisis ja lihtlabaselt öeldes maitses, ja seda tunnetusevärki neil Toronto poistel on. Kaasa löövad Colin Stetson, Kaytranada jt.

Plaat ilmus tegel’t juba suvel, aga ei kvalifitseerunud minu jaoks siis: sobib eriti hästi talvel ja jõulu eel, sest lisaks mängu ilule kätkeb endas parajas vahekorras kargust ja soojust.

Mick Pedaja – Hingake/Breathe (ise välja antud)

See plaat kätkeb virvendusi siit-sealt stiilidest, nagu see on kohane autori loomingule, kes väljendab oma nägemust, nii et see ei ole folk, ei ole pop, ei ole ambient, ei ole elektroonika, on kaunis õhuline muusika.

Paratamatult tulevad silme ette või kõrvu Nick Drake või Joni Mitchell, aga Pedaja pole kindlasti mingi Laurel Canyoni või Briti psühhfolgi ülessoojendus, vaid on 21. sajandi muusika, kus on uudsemate elementidena kasutatud ka välilindistusi linnast ja maalt, millest on mõnikord treitud välja sündisaunde, samuti on töödeldud vokaali.

Kokkuvõttes on sel küllaltki eksperimentaalse helikeelega muusikal ka hämmastav pop-potentsiaal.

Ja mis mulle eesti popi puhul alati meeldib, on see, kui muusika pole sõnakeskne: meile ei üritata n-ö näkku laulda ükskõik kas diipi või banaalset sõnumit. Pedajal on olemas zaum-faktor: häälikuline sümbolism, kuigi ses osas on Pastacani pikk maa minna.

DVA [Hi:Emotions] – NOTU_URONLiNEU (hyperdub)

Leon Smart, varem Scratcha DVA, siis lihtsalt DVA ja muidki nimesid kandnud futuristliku tänavamuusika tegija võttis seks albumiks siis sellise nime: DVA [Hi:Emotions]. Dubstep on minevik, kosmosejazz on tulevik.

Lisaks on plaadil ambiendi omadusi, aga iseloomu rohkem kui maastikke illustreerivalt muusikalt oodata võiks, ja muidugi, kui need maastikud asuvad galaktikas, või siis keskmise linnainimese peas, ainult unes. Need kompositsioonid ei ole lihtsad, aga seda suurem võit on neisse sisse elada. Seal sees on ilus ja hubane.

Lambchop – FLOTUS (City Slang)

Juba 30 aastat Kurt Wagneri käe all tegutsenud jõuk (tegelikult on see Wagner sisuliselt üksi, eriti selle plaadi puhul) on tugevalt pingutanud, saamaks lahti tüütust ja kitsast sildist „alt-country“.

„FLOTUS“ on elektrooniliselt loodud album, kus elemente nii trap-hopist kui nullindate electropopist kui ka ajatust house’ist. Wagner võib oma häält masinatel tuunida, aga Lambchopi kolm plussi säilivad, ja tulevad minu arust isegi senisest efektsemalt esile:

  • melanhoolia, mida kannavad haprad meloodiad;
  • zhanriline ambivalentsus, sest olgugi Wagner alles vanemas eas avastanud elektroonika (mida tõestas ka paari aasta tagune hECTA projekt), juba varem seisis, või pigem vibreeris tema muusika jazzil, soulil ja lounge-popil;
  • Lambchopi õrna muusika sugestiivsus. Ei pea olema nahaalne, et publikule kohale jõuda.

The Orb – COW / Chill Out, World! (Kompakt)

Alex Paterson on muljunud veetlevaid, vetruvaid elektroonilisi helisid oma masinapargist välja juba alates aastast 1988, ei ole aga 21. sajandil ehk päris oma 90ndate taseme juurde jõudnud, ja keeruline on ju ka kuulajaid üllatada pärast seda, kui on loodud niivõrd ajastut muutvaid teoseid nagu „The Orb’s Adventures Beyond The Ultraworld“ (1991) või „U.F.Orb“ (1992), minu hinnangul ka mitte nii mainekas „Orblivion“ (1997) läheb sinna klassi.

„COW“ on kindlasti kui mitte 21. sajandi säravaim Orb, siis viimase 15 aasta parim küll (2001 „Cydonia“ paistab samuti välja). Alates pealkirjas toodud sõnumist, mida maailm praegu tõesti vajab, on tegemist üdini loomingulise, intensiivse, kõneka trankvillisaatoriga. Aga ei ole siin mingeid umbmääraseid helilaineid, see on peenelt läbitraageldatud muusikaline kude. Struktuuri ja vabadust, nii et tapab.

Travis Scott – Birds In The Trap Sing McKnight (Sony)

Lõpetuseks ultramodern hiphoppi. Võib-olla see on minu viga, aga mul seostub jõulueelne või –aegne muusikamenüü alati ka musta urbanistliku popiga: digisoul, hiphop, rnb, neid sisaldavad hübriidid. Kuigi valdavalt ei kvalifitseeru need skene’d üldse jõulumuusikaks. Võibolla sobib aastavööndiga nende haare, võimsus, kõikehõlmavus, ambitsioon, see mõjub tihti peaaegu püha kogemusena, sest produktsioonile osatakse rõhku panna.

Trap on uudsuse minetanud ja ära kuivanud – tervikuna. Travis Scott teeb oma trap’ist oma alles teisel albumil sümfoonilise meistriteose, kus iga sündisaund ja digitaalne stuudiotrikk kõlab tervikule kaasa. Kui te ostate aastal 2016 ainult ühe hiphopialbumi, siis võiks see olla „Birds In The Trap…“.

Ja oletegi ajaga kaasas.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasis muusikast ja/või sellest, mis tema arvates kultuurimaailmas tähelepanuväärset toimumas on. Loe artikleid (28)