Marko Mäetamm. Ameerika päevik: Lumi

Nagu ütleb tuntud ameerika vanasõna – lumi ees, lumememmed taga. Nii ta ka täpselt läheb. Peale kahte päeva korralikku sadu seisab üliõpilaste maja ees muidu täiesti normaalne memm, aga kahe peaga.

Parempoolsete naabrite maja ees on selline lumememm, mille sees on värvilised tulukesed ja kui pimedaks läheb, siis memm hakkab hiilgama. Vasakpoolsete naabrite maja ees on terve ansambel lumest tegelinskeid, kõik justnagu kuhugi teel ja kõige esimesel neist on käes ameerika lipp.

Sealt järgmise maja ees kõrgub hiiglaslik ja ülifiligraanse teostusega lumest ameerika jalgpallur. Edasi tuleb lumest lahtine Cadillack, mille kapotist turritab taas välja ameerika lipp. Sellest omakorda edasi kaks suhteliselt tõetruu viimistlusega metskitse.

Siis ühe maja ees ei ole midagi, aga sellest järgmise ees on vähemalt kolme meetri kõrgune Ameerika Vabadussammas ja tõrviku otsas põleb nii ööl kui päeval punane lambipirn. Selle kuju viimistlus pole just kõige perfektsem, aga poos on juba kaugelt äratuntav ning sellest tegelikult ju piisab. No ja lambipirn tõrvikuleegi asemel lisab üritusele omajagu jumet ning kõrgtehnologilist mekki, nii et tegelikult on seegi kuju üle mõistuse cool ja igal juhul ennast igatpidi ära tasunud ettevõtmine.

Meie maja ees mingit suurt lumememme ei ole.

Kasutasime oma püssirohu Halloweeni ajal kõrvitsatest lumememme tegemise peale ära ja nüüd nagu eriti ei viitsigi jännata. Nagunii tuleb driveway lumest puhas hoida, et ise normaalselt autoga garaazist välja ja sinna tagasi saaks ja seda rookimist tuleb teha vähemalt oma neli korda päevas, et ei tekiks sellist olukorda, et ühel hetkel ei närigi enam läbi. Ja mulle täitsa meeldib kohe see töö! Labidas, mille ma garaazist leidsin, on ka täitsa ok – mitte väga suur ega ka mitte väga väike ning istub üllatavalt hästi kätte. Aga ära väsitab ikka ja mingit lumememe peale seda enam loomulikult teha ei viitsi.

Tervisejooksjate ja -käijate asemel vuravad nüüd maja eest mööda suusatajad.

Valdavalt harrastatakse vabastiili, aga leidub ka vanu häid klassikamehi, kes näevad ka suhtelsielt klassikalised välja – triibulised kootud põlvikud, puhvis põlvedega dressipüksid, kirju kampsun ja taeva poole küünitav torujas tutiga müts. Kõike leidub siin, sest see on ju Ameerika!

Meil suuski pole, nii et see lõbu jääb ka ära. Ainsa sportliku tegevusena viljeleme enne magamaminekut paljajalu ümber maja jooksmist. See on jutu järgi igatpidi kasulik ja tõsi, mis tõsi – toob ka ülihea une.

Paljajalu I Foto: Marko Mäetamm (erakogu)
Paljajalu I Foto: Marko Mäetamm (erakogu)

Lumesadu aga paistab, et ei lõpegi. Kolmas päev, neljas päev…

Suusatajaid jääb üha vähemaks. Lumememmed mattuvad hangedesse ja muutuvad lihtsalt mingiteks arusaamatuteks valgeteks pampudeks.

Viies päev…

Elutegevus Hamiltonis praktiliselt hangunud – kool on kinni, ülikooli ujula on kinni, ülikooli raamatukogu on kinni, bussiliinid ei tööta, autosid liigub tänaval üliharva ning raadiost teatatakse iga natukese aja tagant, et kui vähegi võimalik, siis ärge lumesaju ajal kuhugi kaugemale sõitma minge. Je meie ei lähe ka. Igaks juhuks. Istume toas ja teeme igaüks enda nurgas oma isiklikke asju.

Tasub veel märkida, et neil vähestel autodel, mis lumega siiski ringi liiguvad, on ette kruvitud ilusad väikesed kollased lumesahad, isegi kui tegu on suhteliselt tavalise väikese (siinses mõitses muidugi) sõiduautoga.

Meie punasel rendivolkswagenil sahka ees ei ole. Ja naelkumme ka ei ole, on ainult lamellid. Teed on siin aga väga järskude tõusude ja langustega ning kurvilised ja seda, kuidas auto niisugustel teedel käitub, nimetatakse kohalikus keeles hellitavalt fishtailing-uks. “This morning we took our biggest truck to drive to town but even this was fishtailing like hell.” Peale sellist juttu ei taha enam oma rendivolksuga kuhugi sõita.

Kuues päev…

Pikapeale läheb toas igavaks. Telekast ei tule midagi peale juba lootusetuna mõjuva ilmaennustuse ja manitsuse, et püsige ikka kui vähegi võimalik toas ja autoga ärge hoopiski kuhugi minge. Ja wifit ei ole enam juba mitu päeva.

Tahaks nagu minna juba kusagile, aga kuhu sa siin ikka lähed. Meil pole mingeid talveriideid ega -jalanõusid ka ja lumi on igatahes mulle nüüdseks juba nabani…

Seitsmes päev…

Söök hakkab otsa lõppema. Huvitav, kas vähemalt bensukas on lahti, sealt saaks ju midagi hädapärast ikka osta ehk… Aga vaevalt et ta niisugustes oludes lahti on, sest autod ju ei liigu…

Kaheksas päev…

Ajan meelte rahustuseks jälle driveway pealt lund, käsikaudu. Sest sadu on nii tugev, et midagi ei näe. Postkasti kaevan ka tänava ääres hangest välja. Lihtsalt niisama naljapärast kaevan, sest postiautot nagunii ei käi…

Nüüd ma saan aru ka, miks kõikidel tuletõrje veevõtu hüdrantidel – neil, mida ameerika filmides autod ikka külili sõidavad ja siis vesi purskab ning mille kohalik nimetus on fire hydrant – küljes pikad punase-valge triibulised antennid. Et nad lume alt välja paistaks loomulikult! Arvasin varem, et nad annavad nende abil edasi või võtavad vastu mingisuguseid raadiosignaale. Aga no tõepoolest – mis raadiosignaale üks fire hydrant edasi andma või vastu võtma peaks?! Mitte mingisuguseid!

Üheksas päev…

Meenub film “Hukkunud alpinisti hotell”. Ja meenub ka see, kuidas ma keskkooli ajal Koola poolsaarel suusamatkal käisin. Seal oli ka lumi nii paks, et ei tohtinud üldse suuski jalast ära võtta, kohe olid kaenlaalusteni lumes. Ja pikali ei tohtinud ka kukkuda!

Meil olid niisugused presendist vanakooli seljakotid, mida kutsuti nende kuju poolest pirnideks. Hirmrasked ja ebamugavad, mis kole ning kui kukkusid, siis tõmbas see pirn su kohe selili, nii et kott ise oli sügaval lume sees ning ainult sinu pinnalaotus kandis. Ja sellest asendist enam kõrvalise abita üles ei saanud.

Ainult nii sai, et vähemalt kaks kaasmatkajat sikutavad sind suusakeppidest ja nende taga on veel vähemalt kaks kaasmatkajat julgestuseks, et tõmbajad ise kogemata selili lumme ei partsaks. Ühesõnaga – terve protseduur. Ja kui öösel häda peale tuli, siis pidi ka vaatama, et telgist unesegasena ilma suuski alla panemata välja ei astu.

Siis veel niisugune algklassides naabripoisi käest kuuldud jutt meenub, et tema vanaisa, kes olevat olnud partisan, olla põgenenud sakslaste eest niimoodi, et kõndis sügaval lumehange sees ja ainult aeg-ajalt ajas pea hangest välja, et õhku hingata. Seda juttu ma ei uskunud hästi siis ja praegu ei usu ma seda hoopistükkis, aga niisugune jutt oli ja praegu siin Hamiltonis lumevangis istudes see mulle igatahes meenub.

No ja siis veel otse loomulikult kõik need Muumioru lood, kus kogu maailm on lumme mattunud, sest ka siin on kogu maailm praktiliselt lumme mattunud.

Naabrimaja korsten I Foto: Marko Mäetamm
Naabrimaja korsten I Foto: Marko Mäetamm

Kümnendal päeval sadu viimaks lõpeb. Peale driveway ja postkasti, mida ma olen sportlikust hasardist iga päev neli korda lahti kaevanud, ulatuvad lumest välja veel vaid üksikud kõrgemad puud ja majade ülemised korrused. Kõrvalmaja katusel ukerdab 6-aastane naabripoiss ja, nähes mind, õigemini mu pead ja õlgu all lumehanges, hüüab uhkustades: “I eat snow!

Jumala eest, poiss! Söö lund! Söö niipalju kui sa vähegi jaksad! Seda võiks ju nüüd mõneks ajaks ikka jaguda.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (71)