Mart Kase: karaktereid Valga haigla koridorist

Tegin siis eelmisel teisipäeval näpule viga ja pidin Valga haiglas traumapunktis õmblemas käima. Sain kiiresti ja kvaliteetselt erakorralist arstiabi, aga tuli reedel tagasi kontrolli minna. Hoiatati ette, et kuna on elav järjekord, siis võib aega minna. Arvasin, et pole hullu, et eks siis vaatan inimesi ja täpselt nii ka läks.

Foto: Nataly, Creative Commons, https://flic.kr/p/4FJwX1
Foto: Nataly, Creative Commons, https://flic.kr/p/4FJwX1

Järgnevate kirjeldatud sündmuste osalised olid kõik vanad inimesed, seega kõik see toimus aeglaselt, kõva häälega ja südamlikult.

“Oodake natuke ja võite vahepeal oma kõrvarõngad ära võtta,” lausub soojalt vanemale daamile kompuutertomograafia uksest väljuv arst.

“Teate, ma eile proovisin, need ei käi ära. Need on sellised head kõrvarõngad, et söö, pese, tee, mis tahad,” selgitab ärevuses proua.

“Proovige, proovige, masinasse ma teid nendega ei lase” vastab arst sõbralikult ning kõnnib minema.

“Need ei käi ära!” hõikab hääle murdudes proua arstile ning siis küsib kõva häälega üle koridori: “Kas siin on keegi, kes oskab kõrvarõngaid hästi ära võtta?”

Mina näitan prouale, et mul käsi sidemes, vanahärrad on apaatsed ja korraga tõuseb püsti üks teine vanem paksuke proua, jalutab sõnatult esimese proua juurde ning tirib talt need rõngad minutiga kõrvast ära ning istub tagasi ootama.

Tuleb siis mööda koridori järgmine vanem daam, jääb inimeste ette seisma ning vaatab pilguga 20 sekundit tühjusesse ning küsib siis vaikust lõhkudes:

“Kus ma üldse olen?”

See küsimus on mind vaevanud kogu elu.

Aga nõnda siiralt ja sügavmõtteliselt annab seda küsida. See proua oli lihtsalt eksinud koridoriga ja teised prouad juhatasid ta tagasi registratuuri.

Ja siis heliseb neljandal proual telefon. Kohe kaugelt näha, et rõõsa, tegus ja positiivne inimene.

“Tere Heldur…Hästi, siga on tapetud, sült on keedetud…aga ma olen sidumisel, ärge mind ootama jääge, kui jõuate, asuge kohe sööma, aga pange salat ikka sellesse kõrgema äärega ilusamasse kaussi, ärge kartke ega ma ei jaluta koju, ma lidun!”

Inimesed peavad Valga linnas sigu, vau, lihtsalt vau.

Heliseb siis viiendal proua telefon.

“Jaaa…varesed…no eks prügiauto käis seitsme ajal ära ja sealt tilkus…sul jälle prügi aia taha viimata, sul pole siin midagi õiendada, lepingus on, et kell kuus hommikul võivad ka tulla, oma viga. Head aega.”

Mulle väga sümpatiseerib maainimeste konkreetsus, jämedus ja organiseerimisvõime. See liiga otsekohene siirus ongi üks eestlaste päris eripärasid.

 

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Mart kirjutab Edasile elust Lõuna-Eestis. Loe artikleid (49)