Peeter Koppel: onu Ronaldi taassünd

Peeter Koppel

Viimasel ajal on Lääne ühiskondi tabanud nostalgia. Igatsetakse tagasi aegu, kus kõik tundus parem ja lihtsam ning mis kõige olulisem – oli lootust. Sellesse trendi mahuvad nii Star Wars Ep VII kui ka USA värske president. Seda nostalgialembust on viimasel ajal geniaalselt pilanud tõeliselt võrdse kohtlemise huumori ja kvaliteetse poliitilise satiiri viimane kants South Park.

Ja tõesti – kui hakata lähemalt vaatlema seda, mis USA uuel presidendil plaanis, siis kajavad sealt selgelt välja reaganoomika ja thatcherismi noodid. Maksude alandamine, taristuinvesteeringud ja kaitsekulutuste kasv, regulatiivse koorma vähendamine, immigratsiooni piiramine, fookus ebaõiglase konkurentsi vähendamisele jne – keegi oleks justkui lugenud kadunud Ronaldi konspekti.

Kui maailma progressiivne noorsugu on siiani šokis, siis keskealine valge mees näib olevat saanud oma revanši ning kroonilised optimistid vaatavad kaugusse ning usuvad, et Ronnie vaim elab Donaldis edasi.

Samas tasub siin mainida, et olukord on mitmes plaanis toonasest erinev.

Nimelt töötab USA majandus täna sisuliselt täistuuridel.

See tähendab aga seda, et reaganoomika tagasitulekut tuleb mingil hetkel ohjata ning majanduskasv potentsiaali juurde tagasi tuua kõrgemate intressimääradega.

Nüüd, kui esmapilgul tundub see uue valitud presidendi jaoks negatiivse arenguna, siis lähemal vaatlemisel ei ole see seda mitte. Selline areng tähendab lootust neile, kellel see vahepeal kadumas oli – keskklassile. Seda nii palkade kui pensionite kogumise mõistes.

Teine oluline erinevus Reagani ajaga on see, et toona ei pakkunud muu maailm Läänele erilist konkurentsi.

Innovatsioon leidis aset vabas maailmas ja punkt. Täna on tehnoloogia kättesaadav igal pool ning tööjõu kvaliteet arenevatel turgudel aiva kasvab. See seab küsimärgi alla selle, kui efektiivne saab olla protektsionism? Paned piirid kinni küll, kuid mis siis?

Kolmas oluline erinevus on selles, et nii Reagan kui Thatcher seisid silmitsi madalatel tuuridel töötava majanduse ja suure tööpuudusega.

See on koht, kus läbi fiskaalse stimulatsiooni on võimalik kiirelt kasvu tekitada. Täna on olukord vastupidine.

Lisame siia veel paar aspekti – võlakoorem on samuti tohutult kasvanud ning selle edasine kasvatamine (koos intressitõusuga) on tikkudega mängimine ilutulestikurakette tootvas tehases.

Demograafiast ei saa ka üle ega ümber. Teise ilmasõja järgse beebibuumi lapsed olid Reagani ajal parimas kulutamiseas. Tänaseks on nad vanemad kui 55, rahvastikupüramiid on vale kujuga, sääste kipub vähe olema ja pensionisüsteem on alarahastatud.

Kui me nüüd kogu selle konteksti kokku võtame ning arvestame seda täiendavat rahahulka, mida Föderaalreserv kriisi ajal loonud on, saame me olukorra, kus Trumpi poolt antav fiskaalne impulss võib kaasa tuua koos kasvuga ka kiire inflatsiooni. Sellele võimalusele on juba antud nimigi – trumpflatsioon. Nüüd, kui turud selle võimalusega arvestama hakkavad, siis võivad dollari (pikemad) intressimäärad taevasse lennata ning see võiks finantsturgudel tekitada sõna otseses mõttes liiga huvitavaid aegu.

Peamine küsimus taandub siingi selle juures, kuidas areneb kõige selle juures toppama jäänud tootlikkus.

Selle paranemine oleks ainus päris asjaolu, mis parandaks keskklassi positsiooni ka päriselt ja jätkusuutlikult.

Siin peitubki reaganoomika tänasesse toomise suurim puudus – kõige eelneva juures võiks tähelepanu pöörata ka tööjõu kvaliteedi kasvatamisele ja avaliku sektori defitsiidi vähendamisele – või mis iganes meetmele, mis tootlikkuse kasvule hästi mõjub.

Ainult nostalgiast ei piisa. Samas uue presidendi esimeseks ülesandeks on kuidagi ka lõhestunud ühiskond kuidagi kokku korjata ning mingi ühtsus taas tekitada. Ilma selleta ilmselt ei õnnestu majanduses midagi erilist saavutada.

Kui õnnestub see ning lisatakse reaganoomikale ka tootlikkuse tõstmise meetmed, siis sõidavad ameeriklased eurooplastel jälle kenasti eest ära ning meie osaks jääb odav euro ning solidaarsus maailma progressiivse noorsooga.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (12)