Marko Mäetamm. Ameerika päevik: Football

Foto: Marko Mäetamm

Homme on laupäev ja ma kavatsen magada nii kaua kui võimalik. Lapsed kooli ei lähe, ise ka ei pea kuhugi kella pealt minema ja mingit lausa põletavat tööd hommikupoolikuks ka plaanis pole – nii et jah, tuleb mõnus hommik!

Kuule, tule nüüd üles! Kohe hakkab! Jah, mis sa magad siin nii kaua! Me jääme niimoodi hiljaks ju! Üles, üles!

Muidugi – jalgpall!

Olin selle täiesti ära unustanud. Naine ja lapsed, kes magavad puhkepäevadel minust tavaliselt palju kauem, on kõik üleval, vunki täis ja käib üks hirmus sagimine.

Loomulikult on tegu selle imeliku ameerika jalgpalliga, mida mängitakse pikerguse palliga (miks selle nimi üldse pall on…?) ning millest me keegi mitte midagi aru ei saa. Aga et see toimub kohe meie majast üle tee staadionil ja et tegu on väidetavalt selle hooaja viimase mänguga ja et me saaksime kõik mu Colgate University kaardiga täiesti tasuta sisse ja et (ning see ei ole sugugi tähtsusetu detail) staadionilt kostev lärm on juba praegu kõrvulukustav, nii et nagunii oleks võimatu majas samal ajal midagi asjalikku teha, siis pole siin tegelikult eriti midagi valida. No ja ilm on novembri teise poole kohta lausa uskumatult kena – celsiuse järgi 20 kraadi ja ei ühtegi pilve!

Staadionil on kaks tribüüni – üks on uuem ja uhkem, teine vanem ja mitte nii uhke. Läheme ikka sinna uhkema peale, mis on umbes sama kõrge kui Talinna Laululava kaar. Selgub, et kohtuvad Colgate ning G’Town ehk George Town. Ning selgub ka, et see uuem ja uhkem tribüün ongi Colgate-i fännide tribüün, nii et oleme täiesti õiges kohas.

Adrenaliini ülestõmbamiseks lastakse ruuporitest Bruce Springsteeni ja grupp tüdrukuid, kõigil käes värvilised läikivad puhmad, teeb keset platsi püramiide. Ühel hetkel muusika vaikib ja tuttidega türdukud kolivad platsi äärde Colgate’i fännide tribüüni vahetusse lähedusse. Ja siis lähebki lahti.

Näib, et mängijate eesmärk on palliga vastaste leerist läbi murda ja jõuda nii kaugele platsi otsa kui võimalik. Vastasleeri ülesanne on aga neid selle tegevuse juures maksku, mis maksab, takistada.

Toimub üks rüselus teise otsa ja jääb tõepoolest mõistatuseks, miks on selle tegevuse nimi jalgpall.

Aga rahvas elab jõuliselt kaasa, iseäranis muidugi Colgate’i võistkonnale ja üsna ruttu omandame ka meie oskuse õigel hetkel püsti karata ja hüüda: “Colgate! Colgate! Go, go, go!” Äge värk! Ja kui Colgate punkte saab, siis viskavad need tüdrukud, kes enne platsi keskel püramiide tegid, rahva sekka fännikraami – väikesi pikergusi Colgate’i korporatiivvärvides (tumepunane ja hall) palle.

Kui võetakse time out, lastakse ruuporitest taas Bruce Springsteeni ja püramiiditüdrukud esitavad muusikaga sünkroonseid tantse. Käes on neil jätkuvalt värvilised läikivad puhmad, mis teevad tantsu veelgi atraktiivsemaks ja tekitavad hoogsa liikumise juures ka sellist spetsiifilist sahisevat heli. Keegi teab, et need tüdrukud on tegelikult cheerleaderid, aga ma ei ole selles sada protsenti kindel.

Märkamatult on tabloole tekkinud seis 7 : 0 Colgate’i kasuks. Rahvas juubeldab. Püramiiditürdukud viskavad publikusse nänni ja skandeerivad: “All the way Colgate, all the way!” Meie plaksutame. Lisaks jooksevad tablool veel niisugused rubriigid nagu “Rushing”, “Passing” ja “Total”, aga et ma mängu loogikast kõige vähematki ei taba, et ütle mulle ka need numbrid midagi.

Siis läheb kõigil kõht tühjaks ja tuleb minna jahile. Naasen nelja cheeseburgeri ja kolme pudeli veega, mis kokku läheb maksma 28.50 USD. Cheeseburgerid on väikesed ning kuivad ja peale minu ei suuda keegi neid lõpuni süüa. Õigemini võetaksegi ainult paar ampsu ja kogu lugu.

Mina muidugi nii seda jätta ei saa, sest raha on makstud ja mitte vähe.

Lisaks on kusagil tapetud ära mingi loom, et saada sinna saiade vahele see õnnetu kuiv kotlett, niisiis söön ma peale enda burksi ära ka kõik ülejäänud kolm, igast võetud ainult heal juhul amps või kaks.

Vahepeal on tabloole tekkinud seis 20:0 Colgate’i kasuks. Näib, et meie mehed on tõepoolest pidurdamatus hoos. Huilgame teistega koos, nii nagu jaksame, üle peade lendab nännirahe, ruuporitest kostab nüüd juba AC/DC.

Siis saab esimene poolaeg läbi ja on väike paus. Kogutakse autogramme, ostetakse fännikaupa ja süüakse neidsamu kuivi cheeseburgereid.

Siis algab lõplik lahing

Ruuporitest kaigub sedapuhku juba Led Zeppelin ja gladiaatorid jooksevad möirates areenile. Kohe õhust on tunda, et Colgate’i tiim võidab täna. Lihtsalt peab võitma! Punktid aina kukuvad ja juba on tablool 28 : 0. Otamatult aga juhtub midagi ja järgmisel hetkel on tablool 28 : 3! Võetakse time out.

Ruuporitest tuleb Metallicat, õhustik on pinev. Platsile jooksevad taas uued mehed. Ei teagi, kui suur see meeskond kokku on, platsi ääres seisab neid konstantselt ca 60 ja platsi peal justnagu teist niisama palju või siis ehk õige natuke vähem. Liikuvaid figuure on väga raske loendada. Ja ega need, kes parasjagu platsil pole, niisama mune. Harjutatakse viskeid ja viimistletakse liigutusi. Koguaeg. Et siis platsil anda taas endast parim.

Colgate avaldab hullusti survet. Seis 37 : 3 ja mängida jääb veel minut nelikümmend seitse. Põhimõtteliselt peaks olema asi tehtud. Püramiiditüdrukud tantsivad ja skandeerivad midagi, millest on rahva möirete taustal võimatu aru saada. Fänninänni ei jagata enam ammu, ilmselt ei arvestatud, et Colgate vastastele nii suure punktisummaga ära teeb. Platsi ääres liigutatakse pikki punaseid teibaid ja see on kuidagi ühenduses sellega, kuhu pall kukub.

Mingil hetkel toimub aga midagi täiesti teistsugust – järjekordsest rüselusest tormab välja vastasmängija ja lööb palli jalaga üliosavalt platsi lõpus kõrguva hiiglaslikku kollase hargi vahelt läbi. Publik vakatab, numbrid tablool muutuvad taas ja seis on 38 : 10.

Kas tõesti see palli jalaga kollase hargi vahelt läbilöömine andis korraga 7 punkti või olen ma siis midagi olulist kogemata maha maganud…?

Tegelikult pole siin aga erilist vahet, sest numbrid tablool näitavad ka seda, et mänguaega on jäänud 0 : 00 ehk siis poelgi enam jäänud. Ehk siis et mäng on lõppenud Colgate’i hiiglasliku võiduga G’Towni ehk George Towni üle. Publik kargab juubeldades püsti, võitjameeskond teeb platsil sõjatantsu, püramiiditüdrukud vehivad oma läikivate kahisevate tuustidega ja skandeerivad midagi läbi kõrvulukustava möllu. Teel tribüünilt alla jagatakse kõigile laululehed Colgate’i võitluslauluga ja palutakse seda kindlasti õhtul pereringis laulda. Laulise näeb välja niisugune:

Fight, fight, fight for dear old Colgate!
With heart and hand now we’ll win for thee!
Oh, we will fight, fight, fight for Alma Mater,
On to victory we’re marching!
Foes shall bend their knees before us,
And pay their homage to pow’r so great,
So let us send out a cheer, and banish all fear,
While we are fighting hard for old Colgate.
Ja all ürituse sponsorite nimed.

Kõnnin teiste sabas kodu poole ja mõtlen, et tegelikult oli ju täitsa huvitav, kuigi suurt midagi aru küll ei saanud. Märkamatult on taevasse tekkinud sünged pilved ja ilm läheks nagu iga sekundiga jahedamaks. Õige ka – ilmateade ennustaski ju õhtuks lund!

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.


Loe artikleid (71)