Kunst & kohtumised – Tarmo Roosimölder

Galeristi elukutse on täidetud kohtumistega, võib-olla ehk mitte nii arvukatega kui kassapidajal, ent siiski. Need kohtumised on päevade jooksul väga erineva iseloomu ja tasandiga, intensiivsed ja vaheldusrikkad – inimesed, pildid, pildid ja inimesed. Poleks kunagi arvanud, et hakkan isiklikult tundma nii paljusid kunstikke.

Oma esimest kohtumist Tarmo Roosimölderiga ma kahjuks ei mäleta, ilmselt oli see põgus. Ent mäletan meie edasisi kokkusaamisi ja vestlusi, hoolimata kohast või kestvusest, hästi.

Jagades sama maailma saavad galeristid ja kunstnikud lähedasteks. Meenutan ühte vesist ja pimedat sügisõhtut mõned aastad tagasi kui Tarmo helistas ja ütles, et ma pean kohe tulema vanalinna, tema naise stuudio-poodi, et seal saab ainult täna õhtul näha midagi enneolematut.

Hoolimata sandist ilmast võitis edasiviiv uudishimu inimliku mugavuse. Ajasin end nimetatud aadressile kohale. Selgus, et olen sattunud vägagi eksklusiivsele, (praegusel ajal iseloomustatakse seda nähtust sõnaga pop-up) näitusele, kus oli eksponeeritud kaks hiiglaslikku tammelauda, millele Tarmo oli maalinud terve saagatäie tegelasi – loomi, inimesi ja muid olendeid, merd, metsa ja külasid. Lauad olid valminud kellegi tellimusel, konkreetse koha jaoks ja valitud publikule vaatamiseks vaid sel õhtul. Ürituse erakordsust võimendas saabunud Jaak Johanson, kes võttis vedada tuntud regilaulu tamme raiumisest, millega kõik kaasa lõid.

Küsisin Tarmo käest, et mis on siis lubatud enneolematu mida ma varem näinud pole, kui mitte arvestada Tarmo maalitud laudu ja kogu valitsevat õhkkonda.

Tarmo näitas mulle seepeale oma maalil ühte kala moodi, suurte hammastega olevust ja ütles, et see olevat aeg, et aja hambaid pole ma varem kindlasti nii lähedalt näinud. Olgem ausad, ei olnudki!

Tarmoga suheldes kipubki niimoodi juhtuma, et iga argiselt alanud vestlus tüürib viimaks ikka põnevamasse paika.

Sama on tema maalidega, algul vaatad, et mis seal siis ikka nii väga – meri, taevas, mägi, mõned tegelased kuidagimoodi kulgemas, aga kui silmapilgust kauemaks pildi ette jääd, oled järsku läinud, justkui lennanud mingisse teise taevasse, mida Tarmo piltidel nii palju on.

Tarmo Roosimölder "Öölendaja“, õli, lõuend, 100x100. 2013
Tarmo Roosimölder “Öölendaja“, õli, lõuend, 100×100. 2013

Pinnamoodide ja veekogudega on Tarmol ilmselgelt mingi „oma värk“, õppis ta ju enne kunstnikuks hakkamist (see on vist kõige täpsem väljend tema loometee alguse kohta) Tartu Ülikoolis geoloogiat ja küllap seetõttu on tema maalidel kõik kaasa mängivad elemendid ainuõigetes, looduses päriselt esinevates proportsioonides – parasjagu vett ja/või maismaad, et silmal oleks kusagile kinni jääda.

Inimene Tarmo töödel on imetilluke ja kõigis detailides täpne, omades alati nägu ja ilmet.

Üle kõige on alati taevas, selge, kumav ja mõõtmatu. Inimesed tunnevad end Tarmo piltide peal loomulikult ja mugavalt, ei mingit mässu ega vastasseisu. Kõnnivad või seisavad või istuvad seal rahulikult. Suur maailm, väike inimene – mitte inimene ei püüa looduses kõigest väest hakkama saada, vaid loodus, mis sisaldabki sedasama inimest.

Juhtub ka, et reaalselt eksisteeriv maailm kohtub kunstniku loodud maailmaga. Sisustasin kord oma talvepuhkust Põhja-Rootsi mägedes turnides-suusatades. Ühe päevapoole veetsime ürghiiglase seljakonti meenutaval moodustisel, kus liikusime hanereas. Paari nädala pärast olin galeriis tööl tagasi. Tarmo tõi uksest sisse maali, kus oli seesama päev, mäeselg, ukerdavad inimesed, isegi taevas oli sama värvi. Liigne oleks siin kirjeldada minu hämmingut…kohtumine pildiga, kohtumine minu enda mälestusega.

Tarmo Roosimölder „Servalkõndijad“, õli, lõuend, 100x100. 2013
Tarmo Roosimölder „Servalkõndijad“, õli, lõuend, 100×100. 2013

Tarmo piltidel ei ole midagi liigset, ei maju, autosid ega lennukeid, kena puust paat kõlbab nii vee peal sõitmiseks kui taevas lendamiseks. Lennata oskavad tema maailma elanikud abivahenditagi väga hästi, füüsikaseadused on valikulised ja soovitusliku iseloomuga.

Aastaajale vaatamata on taevas alati selge ja tuulekiirus nullilähedane. Vaatajani tuuakse ideaalne tasakaaluhetk liigutuse ja hingetõmbe vahel.

Maalitehniliselt on Tarmo otsustanud alati anda oma parima. Tema puhul on nö. üleprodutseerimine praktiliselt välistatud.

Praeguseks on ta välja töötanud meetodi, kus ta maalib ja töötleb oma lõuendit kiht kihi haaval kaheksa korda. Iga järgnev kiht on eelmisest õhem. Tema maalid mängivad ka seetõttu valgusega erilisel, maagilisel moel. Tarmo enda sõnul on selle maagia nimeks füüsika.

Vaatamata sellele, et niivõrd peen, täpne ja ülimat keskendumist nõudev töö võib tunduda kõrvalseisjale erakordselt vaevalise ja raskena, on maalimine ja joonistamine Tarmo jaoks rõõm ja põnevus. Ta ise võrdleb seda surfamisega, kus kõige pealt tuleb võtta laud ja joosta sellega (meie kandis üldjuhul külma) vette, ennast kätega õigesse kohta sõuda ja kui siis õigele lainele pihta saad – siis tõeline „fun“ ja vabadus, mida mõistavad ainult need kes seda ise kogenud on.

Ma ei oska oletada, kui suur kaotus sai osaks eesti geoloogiale sel päeval kui Tarmo Roosimölder 1990ndate alguses kunstnikupõlve kasuks otsustas, aga eesti kunstile oli see küll kindlasti üks rõõmus päev ja tõsine vedamine.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.

Haus Galerii

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale. Loe artikleid (7)