Romi Hasa: räägime ilmast, vahelduseks

Kuigi talv tuleb igal aastal vähemasti lume koristajatele ja libeduse tõrjujatele täiesti ootamatult, oleme me siinkandis lumiste oludega üldreeglina siiski nii harjunud, et võtame neid elu loomuliku osana. Minu sõbranna Vônia elab aga Brasiilia rannikulinnas Fortalezas, kus novembrikuus on päevane õhutemperatuur +31 kraadi kandis.

Mida rohkem Vôniale meie talvise argipäeva üksikasju kirjeldan, seda rohkem saan ise aru, et siinses kliimavöötmes elamine võib kõlada lõunamaalasele tõesti nagu ekstreemsport. Vônia on mulle muide tunnistanud, et ta on külmavares. Kui õhutemperatuur langeb alla +26 kraadi, paneb ta selga pikkade varrukatega pluusi.

23/365
Foto: Tjago Vidal Tutra

Eriliselt karmina tundub mu brasiillannast sõbrannale muidugi kõik see, mis puudutab talvist autosõitu. Vônia kannab prille ja talle ei meeldi hämaras ega pimedas autot juhtida – nagu paljudele meist. Pärast seda, kui ta on aga vaadanud Youtube’i videosid sõitmisest öises tihedas lumesajus, tunduvad talle Lõuna-Ameerika teeolud ja nähtavus täitsa talutavad.

Olen saatnud talle fotosid inimestest, kes hommikul enne tööle kiirustamist roogivad ja kaevavad oma lumekuhja alla jäänud autosid. ”Mõtlen nende peale iga kord kui hommikul kell 7 autosse istudes kohe konditsioneeri maksimaalse jahutuse peale pean keerama,” tunnistab sõbranna.

Tutvustan Vôniale nähtusi nagu istmesoojendus, roolisoojendus ja kaugjuhitav taimeriga süsteem, mida saab kasutada õues parkiva auto eelsoojendamiseks. ”Minu abikaasa autol jäätusid täna aknad kinni nii, et nupp ei avanud neid,” mainin. ”Ma isegi ei teadnud, et selline asi saab olla võimalik,” ütleb Vônia.

Vônia üritab aru saada ka suve- ja talverehvide süsteemist, millest ta varem kuulnudki polnud. ”Aga kui lund ikka kohe üldse ei tule, kas vahetate kummid siis vahepeal tagasi või sõidate ikka kogu hooaja talvekummidega?” üritab ta eksootilisest süsteemist aru saada.

Vônia sõnul juhtub vahel, et vaatamata 20-minutisele tiirutamisele ja otsimisele ei leia ta parkimiskohta, mis oleks päikese eest varjus. Fortalezas päikese kätte pargitud auto läheb aga… suhteliselt soojaks. ”Kui ma siis 50-kraadisesse autosse istun, meenutan su sõnu, et vähemalt ei pea ma enne õue minemist endale pool tundi talvevarustuse eri kihte selga laduma.”

”Kui kolm last tahavad minna lumelörtsisesse parki tunneleid ehitama, siis nendele sobiva varustuse komplekteerimine ja selle ligunenud kinnaste mäe hilisem kuivatamine on ikka omaette ettevõtmine,” virisesin nimelt Vôniale paar päeva varem. ”Palun mõtle minu peale iga kord kui sa lihtsalt t-särgi väel õue astud.”

”Okei,” vastas Vônia. ”Mõtlen teie peale iga kord, kui tunnen päikest oma nahka kärsatamas.” Hea point.

Eesti või Soome lastele talvise õues mängimise varustuse hankimine on omaette teadus ja investeering – just hiljuti arutasid mu Eesti sõbrannad meie Skype’i chat’is, kui kallid on laste talvejoped ja -püksid ja millised oleksid head talvesaapad, mis vastavad kõigile nõudmistele.

Samad sõbrannad on avaldanud imestust ja lugupidamist sõime- ja lasteaiakasvatajate suhtes, kes paariaastasi igapäevaselt talvistesse õueriietesse pakivad. Kuuldavasti näiteks Belgias ei lähe lasteaialapsed üldse õue, kui ilm on halb (= näiteks sajab vihma), sest kellelgi pole selleks sobivat varustust.

Avastan ennast seepeale mõtlemast, et huvitav, kas Brasiilia lasteaiatädid üldse on kunagi kellelgi riideid vahetanud – pole ju erilist põhjust. No ilmselt muidugi on vahetanud, kui päeva jooksul keegi oma t-särgi või lühikesed püksid ära määrib.

Talviste veidruste nimekiri tundub olevat lõputu. Tutvustan Vôniale jäänaastusid, mida saab panna talvesaabaste alla, et ei oleks nii libe kõndida. ”Ise ma kaitsmeid ei kanna ja seetõttu kukun igal talvel paar korda (peaaegu) pikali,” möönan. Vônia on viisakas ega hakka mulle mainima, et tema kingakollektsioon koosneb lahtistest kingadest ja plätudest – ma tean seda niigi.

Juttu on olnud ka sellest, et Eestis ja Soomes peab talviti majade katuseid vajadusel lumest ja jääst puhastama, et õnnetusi ei juhtuks. ”Ka meil siin Brasiilias peab katused puhtana hoidma, näiteks lehtedest ja muust sodist, mis niiskust koguvad ja niimoodi moskiitosid ligi meelitavad.”

Ja meil, õnneseentel, ei ole siin talvel isegi sääski!

Olen Vôniale saatnud vidosid jääaugus ujumisest – näiteks katkendi Pealtnägija saatest, kus Eestis elav brasiillanna seda ekstreemsust telekaamerate ees proovima pandi. Vônia oli muidugi vapra kaasmaalanna üle uhke, aga samas ka hämmingus: miks siiski midagi nii hullu vabatahtlikult ette võtta?

Alanud talvel teeme kindlasti Vôniaga taas ka väikese statistika-võistluse: kui suureks kisub Helsingi ja Fortaleza temperatuuride erinevus. Eelmisel talvel oli see parimatel hetkedel kindlasti üle 60 kraadi. Ja muidugi igihaljas lugu, millega alati lõunamaalasi lõbustada saab: ”Kui on külm talv, saame jalutada üle järve ja autoga saarele sõita.”

Nad ilmselt kaotavad seal Brasiilias paljalt selle mõtte peale ööune!

Romi Hasa

Romi Hasa

Romi Hasa on Edasi Helsingi-kirjasaatja. Romi on endine Eesti ajakirjanik, nüüdne Soome koduperenaine, kes elab Helsingi agulis koos muusikust abikaasa, kolme lapse ja koeraga ning vaatleb Eesti elu väikselt distantsilt. Loe artikleid (14)