Iivi Anna Masso: hädas demokraatiaga

Berardo Collection, Centro Cultural de Belem, Lisbon, Portugal I Foto: Creative Commons

Üldine valimisõigus ei tulnud tänastesse demokraatiatesse paugupealt. Nii nagu demokraatia häll, antiikne Kreeka, oli demokraatia ainult vabadele meestele, nii alustasid ka tänased demokraatlikud riigid vabade ja varakate meeste valimisõigusest.

Kui rahvavõimu tasapisi laiendama hakati – kõigile meestele, naistele, endistele orjadele, sisserännanutele, kus kuidagi – siis leidus igal ringil ka protestijaid. Varakad valged mehed ei tahtnud oma eelispositsiooni käest anda. Uusi hääleõiguslikke kodanikke peeti liiga harimatuteks ja rumalateks, et poliitikast midagi mõista. Nende hääleõigust peeti ühiskonnale ohtlikuks.

Isegi omas ajas, 19. sajandil, edumeelne inglise liberaal John Stuart Mill, kes võitles naiste hääleõiguse eest, soovitas ühtlasi lisahäälte andmist haritud klassidele, et uute harimatute valijate poliitikaturule tulek liigselt kahju ei tekitaks. Mõttega “valgustatud eliidi” eelisõigustest valimistel spekuleeritakse tänini, ehkki praktikas on üldisest hääleõigusest saanud läänemaailmas endastmõistetavus, millest naljalt ei loobuta. Sellel taustal on huvitav jälgida tänaseid arutelusid populistlike jõudude valimisedu üle.

Kui britid hääletasid kõigi suureks üllatuseks Brexiti poolt, tembeldati Euroopa Liidu vastu hääletanud liberaalses meedias harimatuteks, teadmatuteks, rumalateks, petetuteks, eksitatuteks.

Brexiti pooldajad “ei teadnud, mida nad tegid”.

Nördinud euromeelsete jutust jäi peaaegu mulje, et õieti poleks eurovastastel pidanud hääleõigust olemagi, et nad olid vanad, maakad, matsid, kõlbmatud kodanikud.

Kui omal ajal olid hääleõiguse piirajateks kurikuulsad vanad valged mehed, siis nüüd protesteeris võhikliku rahvamassi valede otsuste vastu uus eliit – need, kes väidavad end seisvat võrdsuse, vendluse ja võrdõiguslikkuse eest, väetite ja kaitsetute eest.

Ometi tundub, et kõikide võrdne hääleõigus meeldib neile ainult siis, kui õigete kodanike hääl jääb võidule. Muul juhul oleks parem hariduseta ja eakad maamatsid valimisurnidest eemale hoida. See oli eliidi mitte nii väga varjatud sõnum. Sama kuuleme täna uuesti.

Donald Trump võitis USAs valimised – jälle täiesti ootamatult –, sest valijad olid rumalad, hariduseta maakad kesk-Läänest, rassistid, tööta jäänud lihttöölised, naistevihkajad, “white trash”. Vähemalt kui kuulata edumeelsete jõudude järelkajasid.

Ometi on Trumpi poolt kõlanud ka hääli, mida on raske sellesse kasti liigitada. Näiteks kirjutas end üksikemana ja liberaalse moslemina esitlev Asra Q. Nomani Washington Post’is, et ta ei saa anda häält demokraatidele, kes ei nõustu üheselt hukka mõistmast islami terrorismi ja saavad raha viimast vähemalt kaudselt toetavalt Saudi-Araabialt.

Üksikute Trumpi poolt sõna võtnute seas oli mustanahalisi, geisid, teaduste doktoreid, inimõiguslasi – igal omad põhjendused ja argumendid, aga mitte sellised, mis ülal loetletud kastidesse mahuksid. Nendega ei pea nõus olema.

Isiklikult oleksin valinud Clinton’it, kui oleksin seal valija olnud. Trumpi ettearvamatus, tema flirt inimvaenulike hoiakutega, tema naiivsus – kui mitte midagi halvemat – Putin’i Venemaa suhtes, ta üleolev suhtumine Euroopasse ei ärata suuremat usaldust ega optimismi.

Ometi ei jätkuks mul ülbust tembeldada kõiki Trumpi valijaid idiootideks. Või väita, et tean nende kõikide motiive ja salasoove.

Kõvahäälsematel kaebajatel soovitan kuulata president Obama kõnet valimiste järel. Tal jätkus arukust meenutada, et George W. Bush’i juhitud Valge Maja ei olnud kaheksa aasta eest ka tema tulekust sinna suurimas vaimustuses. Aga demokraatias aksepteeritakse valijate tahet, ja rahumeelset võimuvahetust.

Õudusunenäona tagataskus on eurooplastel teadmine, et ka Hitler sai võimule demokraatlike valimiste teel. Demokraatia kannabki endas enese hävitamise võimalust. On tundlik tasakaalu küsimus, millal on mõni poliitiline liikumine liiga demokraatiavastane, et tal demokraatias tegutseda lubada.

Poliitilisi vabadusi piirates petab demokraatia omaenda ideaale, kuid tõelist antidemokraatiat lubades võime loovutada otsustusõiguse jõududele, mis võimule saades tõesti vabale ühiskonnale lõpu teevad.

Nii kaua aga, kui küsimus on lihtsalt põhimõttelistes erimeelsustes – majanduse, vabakaubanduse, piirikaitse, immigratsiooni teemadel – ei saa vastaseid demokraatia vaenlasteks kuulutada lihtsalt seetõttu, et oleme nendega ise nendes küsimustes erineval seisukohal.

Erimeelsuste allasurumise ja marginaliseerimisega on tänaste lääneriikide juhid ise populismile teed rajanud, ja teevad seda veelgi.

Küsimused sellest, kui palju riigid võtavad vastu immigrante, kas lubada kultuurilistel ettekäänetel vähemustele eriõigusi või õigust üldisi seadusi mitte täita, kuidas kaitsta riikide majandust üleilmastumise ebakindluse eest, kas ja kuidas aktiivselt edendada võrdõiguslikkust, on kõik täiesti legitiimsed ühskondlikud küsimused, millel vaba avalik arutelu peaks olema lubatud.

Praegu on osa sellest arutelust lükatud marginaali, ainult niinimetatud populistid püüavad neid küsimusi vaiba alt lauale tagasi tõsta. Üha laiemalt leviv mäss “süsteemi” või “eliidi” vastu näitab, et valijad on neile selle eest tänulikud.

Juba peljatakse, et järgmiseks näeme Marine LePen’i võitu Prantsusmaal. Selle ilmingu põhjuseid – miks nüüd just populistlik retoorika nii laialt vastukaja leiab – võib ja tulebki analüüsida põhjalikult, need ulatuvad arvatavasti majandusest ja massi-migratsioonist internetiajastu kommunikatsiooni omapäradeni.

Aga kuni paremat süsteemi pole pakkuda, tuleb elada teadmisega, et demokraatia tähendab paratamatult ka seda, et alati ei ole omad mõttekaaslased võimul.

 

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)