Filmisoovitused: USA väikelinnade nimedega filmid

Manchester By the Sea

Käimas on PÖFF. Olen triivinud anti-action’i lainesse ning kohe esimestel päevadel leidsin PÖFFilt kaks filmi, mida soovitaks kõigile sõltumata filmimaitsest, sest need on lihtsalt nii üldinimlikud linateosed. Kes ei saa neile pihta PÖFFil, siis tekib legaalseid võimalusi ehk edaspidigi: paljud PÖFFi filmid jõuavad hiljem regulaarkinno.

Paterson

Jim Jarmuschi värske „Paterson“ on humoorikas, aga südamlik, mitte pilav ood argipoeesiale, olles ka ise rütmiline ning riimiline luule filmi kujul. Adam Driver teeb näiliselt lõdva randmega tegelikult ülitundliku rolli bussijuhina, kes luuletab salaja salmikusse ja kui koeraraisk tal selle märkmiku pahnaks närib, siis on jama, aga sellest saab üle. Pikapeale. Film näitabki, kui tähtis on nn väike elu, väikeste, tavaliste inimeste elu rutiinid ja unistused, ja kuidas nad ei ole tegelikult väiksed inimesed, milleks neid kaasaegse kino kontekstis ehk kiputakse nimetama pelgalt sellepärast, et nad ei ole superkangelased ega aktsioonikangelased ega üldtunnustatud suurkujud.

Bussijuht-poeet ja tema koduperenaisest kaaslanna (Golshifteh Farahani), kellele meeldib kodu mustvalgete kujundite lõputult dekoreerida ning kes unistab saada sama kuulsaks kantrilauljaks kui Loretta Lynn.

Neil on päevakava ja argirajad paigas: siia mahub naise koogiküpsetamine, paari õhtused vestlused diivanil ja mehe jalutuskäigud koeraga, mille käigus ta peamiselt baaris istub ja õlut joob: mahedalt, viisakalt, et siis hommikul taas kell veerand seitse ise ärgata nagu kellavärk ja minna jala tööle bussikoondisse, kus ta alustab tööpäeva enne väljasõitu roolis istudes ja teel tööle välja mõeldud pisikesi poeeme üles kirjutades. Poeemid, olgu öeldud, on naljakad oma naiivsuses, lihtsuses ja samas neile omistatud tähenduslikkuses.

Aga nendes ongi elu sügavamad mõtted: milliseid tikutopse Paterson (seda nime kannab nii Driveri tegelaskuju kui linnake, milles ta elab; ja see linn on päriselt olemas, ja ongi jumalast suvaline, aga samas mitte vähem tähtis linn kui Washington) eelistab, mis laulu vanaema talle laulis jne.

Elu ähvardab paigast loksuda, kui Paterson astub sammu kõrvale ja film näitab jõupingutusi, kuidas rajale jääda, ja väljendab seda, kui tähtis on rajale jääda.

Minu jaoks on filmi moto see: kuna meie aeg on hullumeelne, kärme ja killustav, on igisõimatud rutiin tegelikult ääretult oluline elu osa.

See on armas film, aga Jarmuschi puhul muidugi ei tasu oodata mingit nunnufaktorit, romkommi või lihtsustavat ilulemist. See on ehe film kogu oma poeetilisuses.

Jarmusch on ise öelnud, et film ongi mõeldud vastumürgiks action-filmidele, kus on ära kaotatud inimene oma murede ja rõõmudega. Tõepoolest, action-filmides 2016 seisuga puudub sageli psühholoogiline pinge, mida on pandud asendama sisutühjad eriefektid ja lakkamatud plahvatused. Samas, kui pinget on „Patersonis“ tunduvalt enam kui mingis „Iseseisvuspäev 2-s“, kus on ometi kaalul planeet ühe või kahe väikelinna isiku asemel. Massiiv ei too aga pinget.

Manchester By The Sea

Manchester By The Sea on 5000 elanikuga väikelinn Massachusettsis ja seda nime kannab ka Kenneth Lonergani värske film, mille peaosas teeb Oscari-väärilise etteaste Casey Affleck, iseasi, kas talvised Oscarid Ameerika isegi mitte nii indie’t kino (tegelikult tahaks siia väikese inimese märkimisväärsete draamade kategooriasse lisada ka briti linateose PÖFFilt: „I, Daniel Blake“) juba piisavalt oluliseks peavad.

Isikliku ränga tragöödia läbi elanud Lee on keldriubrikus elav majahoidja Bostonis, kuni sureb ta vend ja ta elu tahetakse muuta. Kuna tal ei ole enam mingeid ambitsioone ega soove peale selle, et lihtsalt vegeteerida ja juua aegajalt baaris õlut (see on nüüd negatiivne õllekaanimine erinevalt „Patersoni“ positiivsest), ning elada end vahel välja juhuslike tüüpide peal, siis ei kipu ta end muutma. Kuna ta aga peab hakkama hooldama venna 16-aastast poega, ei jää tal muud üle, kui end käsile võtta.

Ülimalt lihtsustatult öeldes on see filmi aja pöördepunkt, tegelikud võimsamad pöörded (eelmainitud tragöödia, mille osas ma rikkumist ei soorita; lahutus; alkoholism ja üldine vaikne allakäik) on filmi süžee ajaks juba toimunud ja neid näitab režissöör Kenneth Lonergan narratiivi hästi sulatatud tagasipõigetena, pärast mida saavad kaasaja sündmused filmis iga kord uue tähenduse ja värvi.

„Manchester By The Sea“ meisterlik ülesehitus jätab sündmustele aega, teatud stseenid on kõnekalt pikad, samas, kui filmi mahub ometi palju ja kogu rusutuse juures leidub siiski parasjagu huumorit ja helgust. Kõik ei ole isegi siis kadunud, kui elu mõte on kadunud, sest inimesed ei ole maailmas üksi ja meil on mingi vastutus.

Silmapaistvad kõrvalrollid teevad Kyle Chandler Lee vennana, juba „Moonrise Kingdomist“ tuttav Lucas Hedges venna pojana ja Michelle Williams Lee eksnaisena.

Stsenaarium peab nagu betoon ja dialoog on eluliselt kompav ning juhuslik, mille käigus saadakse ometi mõndagi hingelt öeldud nii filmi tegelaste omavahelisi suhteid kui linateose vaatajaid silmas pidades.

Mõlemad väikelinnafilmid rõhutavad, et need väiksed elud on tegelaste jaoks nende ainsad ning et neid tuleb hinnata. Samal ajal, kui „suurtes“ filmides on inimesed pahatihti mass, kes moodustavad kulissid ja keda võib hulganisti tappa, ilma et põhilised süzheeliinid eriti väriseksid.

Ega ma ütle, et üht tüüpi filmid on head ja teist tüüpi halvad, aga anti-action pakub praegu elevust ja kuigi ka selliseid filme on tehtud juba aastakümneid, siis on Jarmuschi ja Lonergani teosed kui värsked iilid linal.