Vaade kilukarbist: koopahooaeg algas

Kui ma alles laps olin ja kassidega laua all piima jõin, oli kombeks õhata – küll oleme ikka õnnelikud, et meil on neli aastaaega.

Foto: Creative Commons https://flic.kr/p/r4sbKk
Foto: Creative Commons https://flic.kr/p/r4sbKk

Diversifikatsiooni mõttes olen nõus, talveinimestel on oma aeg, kus lumes püherdada ja suusarajal higistada. Neile, kellele meeldib jahedapoolne suvi, neil on lausa neli kuud puhast rõõmu ning ka kevad ja sügis oma üleminekukauniduses on omal kohal. Kes aga suuremad pori, pimeduse ja tigeduse fännid ei ole, neil just eriti põnev pole vahepeal. Kui just maal ei ela ning karastunud või kohustatud pole, siis ega ikka vabatahtlikult õue ei kipu küll.

Võiks isegi öelda, et keskmine linlane kulgeb talvel majast majja, lõdisedes ja teravat linnatuult kirudes. On alanud siseruumide hooaeg, kus välja ei ronita, kui just mingit jama pole (toit otsas, probleemid, töö vajab tegemist) või just midagi väga ei meelita (pidu, naised, lennupiletid).

Olen üritanud igal aastal kõige pimedamal ja igavamal ajal (jaanuar-veebruar) ära olla ning see tuleb närvidele ja füüsilisele tervisele tõesti kõvasti kasuks. Kui aga ei õnnestu, siis tasub varakult kaardistada oma trajektoore ning optimeerida liikumisi, et ei peaks eriti kliima käes kannatama.

Öeldakse küll, et pole halba ilma, vaid vale riietus, aga kuidagi nagu ei tahaks linnas riides käia nagu alpinist või ellujäämismatkale mineja.

Seega variant on liikuda siseruumides ja nende vahel, nagu tõsine urbanist. Kahjuks pole Tallinnas veel taolist ühendatud maa-alust käiguteede võrku nagu Hong Kongis, kus tänavale polegi eriti asja, et sihtpunkti jõuda. See oleks mu unistuste talve-Tallinn. Meil küll pole taolisi taifuune, nagu Hong Kong pakub, ent mõnus oleks sellegipoolest. Lisaks saaks kõik koledad kaubamajad ja lugematud poed viia maa alla ning ei peaks kuskile eraldi sõitma, et endale uusi kaltse või ketse osta.

Ega algatuseks poleks palju vajagi, ühendaks ära Telliskivi Vanalinnaga, sadamasse võiks pääseda Rotermanni alt, mööda Narva maanteed võiks saada Kadrioruni, Viru juures Tartu Maantee alt bussijaamani ja Vabakalt Kosmoseni. Oleks juba täitsa tore ja talvekindel linn, kus kulgeda.

Hea on unistada, aga tõesti, seni kuni majavalitsused kõnniteid ei korista, väga talviti jalutama ei kutsu. Ei taha uskuda, et olen ainuke, kes talve jooksul ikka paar korda päise päeva ajal perseli käib.

Teise mätta otsast vaadatuna on see koopahooaeg jällegi igati tore. Esiteks toimub palju üritusi, kuhu kõik sõbrad-tuttavad läbi tuisu ja pori kohale tulevad, sest muidu on igav.

Taas lähevad au sisse pea pooleks aastaks üksteisel külas käimine ja köögipeod, õhtusöögid sõprade pool ning saunaõhtud.

Käiakse koos spordiklubis, näitustel ja igasugu muid käelisi ja kehalisi tegevusi harrastamas. Vana hea seks tõuseb taas au sisse. Nüüd, kui ei pea vahetpidamata looduses viibima, festivalidel tolgendama ja maal möllama, on aega jälle tihti krõpsu teha. Kaunis kaamoseaeg sunnib inimesi koos käima, ligimest armastama ning seltskondlik olema.

Suvel väga kedagi ei kohtagi, kuna kõik on lennus ja endal samuti kalender kirju. Talvel aga, kui sügisesed sahmimised ja jõuluaegsed rapsimised ühel pool, siis saabub see vaikne aeg, kus kõik on uueaastakoomas või rahalises augus. Varsti aga muutub see seisak talumatuks ning linlased hakkavad tundma talumatut igavust ja eraldatust.

Siis järsku, kui hakkab kirju ja kõnesid tulema, tähendab et koopahooaja tipphetk on käes. Isegi ju puhud oma Facebooki kontaktiraamatu tolmust puhtaks ja kirjutad (vanadele armsatele) sõpradele: “Tsau, kuule pole 100 aastat näinud, teeks midagi? Tule külla, lähme välja, igatsen Sind!” Ja muid taolisi banaalsusi, sest igavus sunnib ja igatsus närib.

Või teine variant, paned talveviisud jalga ja kasuka selga, karvamütsi pähe ning hakkad Vana-Viru tänava otsast astuma, kargad siia, vaatad sinna ja hea kui Sauna tänava lõppu jõuad, kangemad ka kaugemale. Tuttavaid istub igas kõrtsis ja restoranis või kooserdavad nad tänaval. Reedeõhtud pimedal ajal on väga ohtlikud, tean omast käest. Viimasel ajal ma reedel linna ei lähegi, sest selliseid riske arukal inimesel lihtsalt ei maksa võtta.

Rahulikuma doosi meelelahutust saab kätte pigem kolmapäev-neljapäev, kui kogu tööinimeste mass pole linna vallutanud.

Laupäev on samuti ebasoovitav, kuna teise-päeva-tuttavaid ja tüütuid joodikuid on parvedena kogunenud, kes ei anna asu kellegile. Kes aga otsib seiklusi ja soovib korralikult libastuda, siis võimalusi on nädalavahetusel Tallinnas piisavalt. Ning ka üritusi, kus sabasulgi tuulutada ja enda vallalisust kuulutada. Kuigi loomariigis on kevad see paaritumise aeg, saavad enamus suhteid minu meelest alguse ikkagi sügisel. Või talvel. Sest siis on aega sotsialiseeruda ja üksindusetunne suurim. Seega teretulemast koopahooaega, nautige täiega!

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud viimased 15 aastat. Tema elu on värvikas ja kirju nagu lapitekk. Alan kirjutab Edasile sündmustest pealinnas ja tema teele sattuvatest karakteritest. Inimestest, kes siin elavad ja sellest, mis võibolla paljude pilkude eest varjatuks jääb. Aga ka oma tähelepanekutest elu kohta üldisemalt. Vihjed ning info huvitavate sündmuste ja Tallinna teemade kohta võib saata: alan@cafe.ee


Loe artikleid (29)