Fine & dine – kahe titaani heitlus

Vaade Tallinna vanalinnale Foto: Triinu van Buuren

Ikka vahest on elus pidulikumaid hetki, mida tahaks tähistada üle mõistuse hea söögi ja joogiga.

NOA

Noa peakoka poole pakkumine on siiani Eestis konkurentsitult parim olnud. Esimene degustatsioonimenüüga koht, kus kliendil ei ole eelnevalt oma valikute osas palju otsuseid teha. Saab modifitseerida käikude arvu ja teatada allergiatest. New Yorgis täitsa tavaline konseptsioon, ainult et allergiate hulk kordades suurem.

Noa on nii pikalt ees kreatiivsuse poolest, trendide jälgimise koha pealt ja detailideni läbimõeldud atmosfääri mõttes.

Selliseid kauneid käsitöönuge kohtab isegi New Yorgis haruharva. Tallinna toidumaastik on täis peakoka Tõnis Siiguri jüngreid, nende käekiri on kohati ebaühtlane ja ideed tunduvad nooruse huljusest liiga suure pistega kokku traageldatud.

Art Priori kokk Orm Oja on just selline kokk, teda võiks võrrelda 16-aastase Flynn McGarry’ga, kellele langes sülle võimalus protežee Daniel Hummi abil nii noorena oma resto NYC’is püsti panna. Art Prioris sipelgate, sambla ja suitsuga möllanud Orm on kohe varsti tagasi Tõnise mantlipärijana Noas, astumas õpetaja suurtesse kingadesse. Kes veel Tõnise loodud menüüd maitsa soovivad, need peavad küll kiirustama.

Tõnise iseküpsetatud leib, pikkade jalgadega vutt, josper ahjus küpsetatud porru ja imetabane lapsepõlvemaitseid täpselt jäljendav marjamagustoit jäävad ikka Eesti kulinaarse mälu tippudena pikalt minu nimekirja.

Alexander Chef’s table

Eelmisest nädalast on Noa kõrval tugev konkurent – Toompeal asuv salajane Matthias Dietheri peakokalaud – Alexander Chef’s Table. Koka enda talveresidentsi avatud köök ja suur massiivpuidust pikk laud on Eestis jälle midagi enneolematut. Olen New Yorgis sarnases kohas töötanud ja tean kui raske on igaks õhtuks teatrieesriiet värskena mõjuvalt paotada.

Chef’s table pakub võimalust minna kokale külla ja avastada end kahekümne võõra inimesega ühise laua tagant. Boonusena saad osaliseks seitsmekäigulisest Saarte degustatsioonimenüüst.

Sotsiaalne suhtlus võhivõõrastega ei ole ehk eestlase põhitugevuseks, aga New Yorgis kippus vestlus nii kõvasid tuure võtma, et tuli lisada ruumi tekstiile müra summutamiseks.

Alexander Chef's Table I Foto: Triinu van Buuren
Alexander Chef’s Table I Foto: Triinu van Buuren

Minu külastuse ajal said enam kui pooled suhtluskrambist üle ja juttu jätkus kohati kauemakski kui toidukäikude vahele. Teemadeks Tallinna toidukogemused, reisimine, vestluspartnerite karjäärid. Koduse tunde tekitas Imre ja Martini kiire sissejuhatav vahuveiniring.

Lummav lumine vaade Vanalinnale on küll boonuseks, aga õhtu pearollis särab Mathhiase toit. Tema signatuurtoiduks võiksin nimetada angerjaroa. Tartarina vormistatud ja lilla kapsa pilve alla maetud maitsete virvarr oli Matthiase poolt pikalt paika rihitud.

Visuaalselt atraktiivne annus võiks vabalt olla uus Eesti jõuluklassika – nagu hapukapsad vorstikeste ja sinepiga moodsas võtmes. Lihad olid menüüs mõlemad tugevad, kohati oleks minu pärast võinud lihakoguseid isegi vähem olla. Härjasaba oli nagu ikka pikalt hautatud ja tummise loomuga. Vasika triost meeldis kõige enam maapirni ja veinis hautatud pirni üllatav kooslus, vasika harknääre hõrkus jäi veidi teiste lisaosade maitsete varju. Suitsutatud kitsejuust rabas eheda suitsuga ja kõrvitsamoosiga. Headele külalistele pakuti lõpus veel hulgaliselt petit fours’e.

Joogivalikust

Mõlema titaani joogivalikud vajavad veel tuunimist, minupärast võiksid nad olla pidevas muutmises nagu oli New Yorgis tavaks. Üldiselt on liiga palju klassikat ja vähe omapäraseid väikeseid tootjaid. Rõõm on näha Terre Nere veine Noa valikus. Üllatav oli Tšiili tootja Mateticu Pinot Noir match härjasabaga Toompeal. Muus osas ootan julgemat isikupära ja heas mõttes revolutsiooni, sest kliendi jaoks tundmatu menüüvaliku juures ei saa olla tuntud veinid oma tuntud headuses. Olen ju kohale tulnud, selleks et üllatuda.

Kui ei viitsi süüa teha (mis on fine), sest naine ei ole söögitegemise masin

Mereanniisuga tuleb minna Tigu’sse (eelnevalt veendudes, et Tigu parasjagu lahti on ja Tallinnas resideerub). Peale suveperioodi Pädaste Meremajas on Tigu juba paar päeva tagasi Pikal tänaval endise Sisaliku ruumides. Kristel Randrüüt korraldas comebacki puhul Alba valgetele trühvlitele pühendatud õhtu. Tigust saab alati linna kõige autentsema maitsega krevette ja magustoiduks patuselt rasvast Brillat-Savarini juustu meega.

Kadrioru Salt pakub pidevalt muutuvaid mereandide maitseid. Mulle isiklikult lähevad rohkem peale nende euroopa restoranide külastustelt näpatud maitsed, aasia köögi vürtsidega on raske endist newyorklast pahviks lüüa. Salt meenutab oma olemuselt ehk kõige rohkem püsiklientidest pungil corner place’i.

Lihtsa ja ausa itaalia toidu saab kätte Korstnast. Supertore lõunakoht on nii eestlaste kui välismaalaste seas popp Pegasus. Mina eelistan lõunaks kergemat, söön seal siiga ja pardisalatit.

Fabriku atmosfäär on hipsterlik, aga toidukombinatsioonide läbimõeldus ja viimistlus on mind iga kord äärmiselt positiivselt üllatanud. Peaaegu nagu fine dining, ainult väiksema hinnalipiku ja vähema pompöössusega.

Uus alternatiiv einestamiseks on soomlaste Wolti jalgrattakulleriga toidu koju tellimine. Aega läheb toidupakki kättesaamiseks rohkem kui Manhattani ühest otsast teise sõiduks, aga kesklinnas elajatele ikka kogemist väärt.

Nagu Brighton beachil ehk Vene nostalgia

Brighton Beachi väikese Odessa fiilingut on siin kõige lihtsam taaskogeda. Võta ette näiteks Kopli trammi lõpp-peatuse toidubaar, pelmeenid ja pits viina Troikas, Kiievi kotlett Babuljas. Roman Zasherinski Mooni vene klassika on sutsu vene hinge seisukohalt finetuunitud, aga maitsed see-eest jälle kõige paremad. Julgemad võivad manustada rasvast nõretavat tshebureki ja beljashi Keskturu putkast.

Kadri Krooni “Kuidas tunda end Tallinnas nagu suurlinnas” seeria 2 eelmist lugu saad lugeda siit:

Esimene osa – hipsterville, etniline toit, burks, pizza
Teine osa – kohv, tee, koketeil, koogid

Kadri Kroon

Kadri Kroon

Kadri Kroon on paadunud foodie, andunud veinifänn ja tulihingeline reisihull, kellele meeldib kogeda ehedaid hetki puhtast uudishimust elu ja maailma vastu. Tema soovituste järgi suurlinnades seigeldes on reisielamus garanteeritud. Kadri on Edasi toidu-, veini- ja reisirubriigi toimetaja. Loe artikleid (20)