Marko Mäetamm. Ameerika päevik: Halloween

Ameerikas osatakse elada. Sel ajal kui eestlased kiruvad vastikut pimedat sügist, valmistuvad rõõmsameelsed ameeriklased Halloweeniks.

Kaubakeskustesse tekivad üleöö kilomeetritepikkused riiulid peomeeleolu süvendava kraamiga. Hiiglaslikud mustad ämblikud, valgete kihvadega nahkhiired, pealuud, mis teevad õudsat häält kui ligemale minna, surnukirstust väljakargavad zombid, mis samuti teevad koledat häält kui kirstukaas lahti kargab, penoplastist hauakivid ja ristid, luua seljas lendavad nõiad – hästi hirmsa näoga ja peas pikk must koonusjas torukübar, mustad rongad, kummist valehambad, verised käe- ja jalaköndid, näost väljarippuvate silmamunadega maskid, kunstveri, mis näeb välja täpselt nagu päris, vahtkummist verise teraga noad, põlevate silmadega mustad kassid.

Ja muidugi kõrvitsad, kõrvitsad, kõrvitsad!

Igas väljaandes ja funktsioonis. Kõrvitslambid, kõrvitskausid, kõrvitsmütsid, kõrvitsprügikastid, kõrvitslillepotid, kõrvitstuhatoosid, kõrvitsatoasussid, teesärgid, nokamütsid ja nii edasi.

Ja kaubakeskuste parklates ümbruskaudsete farmerite traktorid, taga hiigelmõõtudes kärud päriskõrvitsatega.

Neid saab ise kodus seest tühjaks õõnestada ja näod pähe lõigata. Soovi korral võib neisse panni isegi küünla. Aga neid võib ka niisama hunnikutes oma maja ukse eest eksponeerida ja see ongi tegelikult kõige levinum.

Me alguses natuke naersime selle kõige üle, aga mida lähemale Halloween jõuab, seda rohkem tekib tunne, et äkki peaks ikka endal ka midagi olema. Muidu on kuidagi nõme, sest kõikide, eranditult kõikide majade ees on ja meie mõlemapoolsel naabril on kohe õige ohrasti – peaaegu kõik, mis ma eelpool ette lugesin, on olemas. Pluss hunnik väikesi ameerika lipukesi, mida meil nagunii ka ei ole. Nii et midagi tuleb teha.

Aga ei tõuse minu käsi kohe kuidagimoodi seda imelist kraami ostma.

Eriti kui veel mõelda, et see kõik läheb varem või hiljem muutumatul kujul prügimäele. Kõik see plastmass, kile ja penoplast – milline mägi sellest kogu Ameerika peale võiks kokku tulla…

Aga midagi peab sellegipoolest tegema, sest oma kommuuni kombeid tuleb austada ja tegelikult on ju natuke ikka huvitav ka. Ostan kolm eri suurusega päriskõrvitsat – üks hästi suur, teine natuke väiksem ja kolmas õige väike, ja teen nendest maja ette lumememme.

Halloween
Pumpkin Man

Kõigepealt löön maasse vaiad, sinna otsa kõige suurem kõrvits. Sellesse omakorda vaiad sisse ja nende otsa järgmine kõrvits ja jälle vaiad ja viimane kõrvits. Käteks saavad puuoksad, mütsiks mingisugune silindrikujuline purk, kus on kunagi ilmselt olnud sees kaneel. Ninaks tuleks nagu panna porgand, aga et peaks oleval kõrvitsal on veel küljes paras jupp tema enda vart, siis leiab laps, et kui see varrega pool ettepoole keerata, siis ongi tal nina olemas ja näeb võibolla isegi parem välja kui porgand. Siis veel silmad ja suu ning need joonistan permanentse musta vildikaga. Ja ongi… Pumpkin Man!

Ootamatult on kohal meie mõlemapoolsed naabrid. Wow! Pumpkin Man! You made a Pumkin Man!

Ilmselt on nad mind kogu see aeg vaikselt akendest vaadanud, kuidas nad muidu oskasid nüüd nii täpselt ja üheaegselt kohale ilmuda.

Naaber: Küll on ilus Pumpkin Man! Kas te teete Eestis Halloweeni ajal nii?

Mina: Noh, et tee tegelikult. Aga tundus, et nii on äge. Meil Halloweeni eriti ei tähistatagi Eestis. Või noh, natuke nüüd vist juba natuke tähistatakse ka, aga mitte nii väga.

Naaber: Tõesti? Wow!

Mina: Yeah.

Naaber: Ma ei ole midagi niisugust kunagi varem näinud!

Mina (tõeliselt meelitatult): Thank you! Aah, see oli tegelikult väga lihtne.

Naaber: So cool!

Mina (kõrvuni õnnelik, et neile meeldib): Thanks!!!

Naaber: Sellest saab nüüd meie tänava trend – Pumpkin Man iga maja ette.

Mina: Hahaha, yes, Pumpkin Man Street!

Naaber: Hahahaha! Jajah, Pumpkin Man Street!

Mina: Where do you live? I live 32 Pumpkin Man Street. Hahaha.

Naaber: Hahahahaha. Hahahahaha.

Imbun vaikset tuppa ja jätan naabrid Pumpkin Man’i juurde juttu ajama. Vaata kui tore! Nii palju rõõmu kohe!

Paar päeva enne päris Halloweeni oleme väikeses külakeses nimega Cummington, kus elavad meie sõbrad Sergei ja Kadri. Cummington on väike koht Massachusettis ja seal on niisugune traditsioon, et Halloweeni-eelsel laupäeval toimub paraad. Paraad algab nii, et kogu rahvas koguneb küllakest läbiva Main Streeti ühte otsa, kus asub tuletõrje depoo. Kõigepealt imetletakse üksteise kostüüme, süüakse kommi ja aetakse niisama juttu. Siis avaneb tuletõrjedepoo garaaž ja välja veereb täistuledes kiiskav ja Ameerika lippudega kaunistatud tuletõrjeauto.

Auto aetakse keset Main Streeti ja kokkutulnud rahvas moodustab selle taha pika rea. Rea lõppu sätib ennast vilkuvate tuledega politseiauto CUMMINGTON SHERIFF. Tuletõrjeauto annab sireeni ning algabki teekond külakese teise otsa.

Kõnnitakse aeglaselt, et läheks rohkem aega, sest külake on vaevalt 700 meetrit pikk. Oodatud on aga seda sündmust kaua ja hoolega valmistutud ka, nii et jah – mida kauem see kõik kestab, seda parem! Publikut praktiliselt pole, sest kogu küla on rongkäigus. Paari maja ees mõni pealtvaataja siiski seisab ning neile hüüavad kõik “Hey!” ja“Hooray!” ning pealtvaatajad hüüavad “Hey” ja “Hooray!” vastu.

Mina olen kostümeeritud nii, et mu ülemine osa ehk pea meenutab Batmani, keskmine osa klouni ja jalad mingisugust nõmedat sportlast. Käes hoian plastmassist luukerekäsi nii, et klounirüü käised on mu päriskätest kõvasti üle venitatud ja nende otstest paistavadki ainult luukerekäed. Sõber Sergei on loomaaiast ärapõgenenud karvase näoga ahv. Naised ja lapsed nii grotesksed välja ei näe, pigem ilusad ja pärit justnagu mingist vanaaegsest filmist.

Kui paraad ootamatult läbi saab, hiilime garaazi kaudu Sergei majja. See on niisugune kaval pettemanööver, et külalapsed meid ei näeks ega tuleks ukse taha kommi pommima. Pealegi on meil plaan minna kohe maja taha lõket tegema.

Päris Halloweeni ajal oleme oma kodus ja tegelikut täitsa ootame, et keegi tuleks. Naine on ostnud pesukausitäie kommi ja välisukse kõrval põleb märguandeks tuluke. Aga käib ainult üks laps ja seegi on naabrite saadetud, et me päris kuivale ei jääks. Ei teagi, äkki on asi selles Kõrvitsamehes…

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (66)