Lähedased ja kauged: Eesti & Soome

Mul paluti kirjutada Eesti ja Soome kultuurilistest erinevustest. Tõesti, olen viis aastat Eestist eemal olnud, Soome on selle ajaga jõudnud veidi tuttavamaks saada ja Eesti suhtes tekkinud teatav kõrvaltvaataja pilk. Samas – kindlasti ei saa minu arvamus pretendeerida absoluutse tõe tiitlile, kasvõi juba selle pärast, et olen mõlemas riigis elanud ainult pealinnas. Seega kõik alljärgnevad tähelepanekud on pelgalt minu kitsa, mugavuspagulase mätta otsast nähtu põhjal tehtud.

Kaugelt vaadates on meie riigid sarnased. Imekaunis puutumatu loodus, hõre inimasustus, suurema osa aastast kestev pimedus ja külm ilm, et siis suvel saaks nii inimesed kui muu loodus korraks 110% ellu ärgata. Kas ja kui erinevad siis tegelikult on Eesti ja Soome ühiskonnad ja inimesed? On küll erinevad.

Foto: Creative Commons Miguel Virkkunen Carvalho https://flic.kr/p/v2auPu
Foto: Creative Commons Miguel Virkkunen Carvalho https://flic.kr/p/v2auPu

Võrdsed võimalused & seaduskuulekus vs saa ise hakkama

Kui lihtsustada ja liialdada, nagu ajakirjanikud seda tavaliselt teevad, siis Eesti on riik, mis sobib tugevatele, julgetele indiviididele. Tugevad saavad Eestis hästi hakkama. Soome taas on riik, kus üritatakse kõigi eest võimalikult hästi hoolitseda, luua võrdseid võimalusi.

Soomes koheldakse inimesi rohkem nö siidkinnastes.

Näiteks soome lapsed ei pea kooli minnes isegi lugeda oskama ja neid ei jagata koolide vahel üldreeglina katsetega. Igaühele tehakse individuaalne arenguplaan, mis jälgib just antud konkreetse lapse võimeid. Soome koolis peetakse üldse tähtsaks kõikvõimalikke käitumis- ja õpiprobleeme ennetada, kedagi ei taheta ”pätiks poisiks” tituleerida, istuma jätta või välja visata.

Kui Eestis saab vanematele suht varakult selgeks, kas laps on koolis pigem kahemees või oivik, siis Soomes pannakse aastaid vaid sõnalisi hindeid ja räägitakse igaühe eripärast ja ”individuaalsest arenguteest”.

Seega arusaam, et lapse pea just kõige paremini ei lõika, võib Soome vanematele jõuda kohale hoopis hiljem ja tulla üllatusena. Eesti lapsed peavad enda eest seisma ja ennast tõestama hoopis nooremalt, nii heas kui halvas.

Soome võrdsete võimaluste ühiskonda sümboliseerib minu arvates hästi üks sel suvel kaunis järveäärses liivarannas kohatud ehitiseke: ratastooliga vette minemise kaldtee. On nähtud vaeva ja arvutatud sentimeetri pealt välja, millise kaldega peab olema ramp ja kui kõrgel selle käsipuud, et ratastooli-inimesel oleks mugav järve ujuma sulpsata. Soomes ei ole seega küsimus mitte selles, kas ratastooli-inimene pääseb üles polikliiniku või raamatukogu trepist või ei pääse, vaid selles, kui mugav tal on suvel minna järve ujuma.

Üldistavalt öeldes eristab soomlasi ja eestlasi ka seadusekuulekuse määr.

Kui eestlasele on teatud olukordades vaat et auasi hiilida seadusest mööda – kihutada maanteel ”mentidele vahele jäämata” ja ”optimeerida” maksude maksmist, siis soomlane pigem ohkab, aga maksab kõik ilusti ära ja ei ületa kiirust. Maksud on Soomes kõrged ja mida tublim oled, seda rohkem sind maksustatakse. Maksustamissüsteem on seejuures nii keeruline ja nüansside rohke, et maksuametist nõu küsides võib minna vastuse saamisega pikki kuid, sest maksuametnikud ise ka ei tea vastust!

Regulatsioonid vs “ärkvelolek”

Üldse on Soome kõikvõimalike regulatsioonide nö ”lubatud maa”. Ma ei ole siiamaani päris kindel, kelle huvides see ikkagi on, et toidupoest ei saa siin näiteks veini osta (liiga kange) või see, et soomlased käivad massiliselt Eestis alkoholi ostmas. Tallinki ja Eesti alkoholitootjate/müüjate osav lobbytöö?

Väga reguleeritud ja pealtnäha ülimalt läbi mõeldud on Soomes ka näiteks vanurite eest hoolitsemine või lastekaitsetöö. Samas võib Soomes üksinda elava vanuri juurest päeva jooksul läbi käia näiteks 3 erinevat hoolitsejat, kes annavad küll toidu ja ravimid, aga kellel on nii kiire, et neil ei ole aega vanainimesega rääkida.

Paberil näeb see masinavärk hea välja.

On kohal käidud, on rohud antud, aga tegelikult on hoolitsejate töötempo neile väga stressi tekitav ja vanainimesed on kurvad, et nendega ei jõuta suhelda.

Just hiljuti lugesin Helsingin Sanomatest artiklit, kust leitud fakt vähemasti minu õiglustunnet riivas. Väidetavalt iga kuu alguses, pärast sotsiaaltoetuste laekumist hädasolijate pangakontodele, puhkeb Helsingi tänavatel õitsele narkokaubandus. Kas ülikeeruline toetuste süsteem ikka päris kindlasti täidab oma eesmärki? Tublide töötegijate maksuraha suundub, vahepeal sotsiaaltoetusteks muutudes, narkootikumide müüjate taskusse?

Lastekaitse puhul on silma jäänud sama probleem. Süsteem on küll ülimalt peenelt välja töötatud, aga lõpuks nii keeruline, et kui mõne lapsega midagi traagilist juhtub, näitavad kõik ametnikud ja instantsid näpuga süüdistavalt kellelegi teisele ja keegi lõpuks ei võta juhtunu eest vastutust. Paberil on kõik korrektne, aga laps mõrvati! Äkki teatud olukordades vana hea talupojamõistusega olukorda sekkumine on ikka toimivam kui paberilt näpuga järje ajamine?

Ehk kokkuvõtlikult: Soome on regulatsioonide maa, kus kohati piirangu või eelise algne idee paberi- ja pügalapuru sisse ära kaob. Eesti on vaata-ise-kuidas-hakkama-saad-maa, kus tugevatel on tore ja nõrgematel mitte alati nii väga. Samas tundub mulle, et kuna Eestis ei ole kõik nii ära reguleeritud, on inimesed ise kuidagi rohkem ”ärkvel” ja ”kohal”, mitte ei looda ainult süsteemile.

Lisaks veel mõned ”väikesed suured” asjad

Need teemad poevad samuti alati Eesti ja Soome kultuurilistest erinevustest rääkides vestlusesse.

  • Eesti populaarseim auto on uhke, aga määrdunud maastur, Soomes pisike, aga puhas pereauto.
  • Soomlased ei kujutaks ette elu ilma jäähokita, eestlasi ei võiks see spordiala vähem huvitada.
  • Kui Eestis mingi asi ei toimi, siis eestlane kirub ja lahendab olukorra kasutades isiklikku ”nõukogude inimese” nutikust. Kui soomlase meelest mingi asi ei meeldi või ei toimi, siis ta kaebab.
  • Eestlase jaoks on kohv üks teatud tüüpi jook teiste hulgas, soomlase jaoks on kohv elu essents, iga päeva käivitav jõud ja rütmitaja.
Romi Hasa

Romi Hasa

Romi Hasa on Edasi Helsingi-kirjasaatja. Romi on endine Eesti ajakirjanik, nüüdne Soome koduperenaine, kes elab Helsingi agulis koos muusikust abikaasa, kolme lapse ja koeraga ning vaatleb Eesti elu väikselt distantsilt.


Loe artikleid (14)