Iivi Anna Masso: naised võimule – ja siis?

Nädala pärast teame, kas maailma võimsama riigi juht on naissoost. Ühtlasi tähendaks see, et naiste juhtida on kolm mõjuvõimsaimat lääneriiki. Kuivõrd see maailma muudaks, näitab aeg, kui nii läheb.

Iivi Anna MassoJättes siinkohal kõrvale konkreetsed erinevused Trumpi ja Clintoni maailmavaates – nende tähendust maailma tulevikule on raske üle hinnata – võib üldisemal tasandil oodata, et poliitikat ei muuda naiste jõulisem osalemine kõrgeimas tipus kuigivõrd. Naiste positsiooni ehk küll. Inimesed hakkavad harjuma, et ka kõige kõrgematel võimupositsioonidel on inimene, kes ei pea tingimata olema meessoost. Naisi on igalt poolt natuke raskem kõrvale lükata, kui neid leidub ka kõige kõrgemal.

See ei tähenda aga, et naised võimul olles teeksid oluliselt teistsugust poliitikat sellepärast, et nad on naised. Või et oleks olemaski mingit “naiselikku”, pehmemat poliitikat, mis iseenesest parandaks maailma – millele mõned naispoliitikud, ka Eestis, on püüdnud oma isiklikus poliitreklaamis apelleerida. Samuti ei ole endastmõistetav, et naised võimule tulles viivad automaatselt ellu feministlikku, naiste positsioonile soodsat poliitikat. Hea näide sellest on Poola, kust neid mõtteid hetkel kirja panen. Seegi üks suur ja mõjukas Euroopa riik.

Poola peaminister Beata Szydło juhib konservatiivset valitsust, mis muuhulgas valmistab ette seaduseelnõud abordi täielikuks keelustamiseks. Eelnõu tõmmati kord juba tagasi vastuseks naiste massilistele protestidele, kuid pandi siis uuesti lauale. Protestid, mis nimetati tänu esimese meelavalduspäeva ilmale “vihmavarjuprotestideks”, jätkuvad. Katoliku kirik on poolakatele oluline, kuid mitte nii oluline, et inimesed laseksid tal argielu mõjutavaid otsuseid ette kirjutada. Paraku pole naispeaministri juhitud valitsus selles asjas naiste pool.

Poola on heaks näiteks sellest, et naised võivad protestida ka naispoliitikute vaadete ja otsuste vastu, ilma, et neid tuleks süüdistada suguõelikus reeturluses. Poliitika on demokraatlikuim siis, kui vaidlevad teemad, mitte klannid, rahvused, usulised või ka soolised rühmad.

Naissoost juhti võetakse päris võrdselt alles siis, kui teda hinnatakse sama mõõdupuuga kui ta meessoost kolleege.

Muidugi ei tohiks me naissoost poliitiku ebaõnnestumistest järeldada, nagu oleks kogu sugu siiski alale sobimatu. Neid sobimatuid on piisavalt leidunud ka meeste seast.

USAst meilegi kandunud akadeemiline feminism on teinud selle vea, et kirudes patriarhaati ja nõudes naistele rohkem võimu, on ta ignoreerinud neid kõrgele jõudnud naisi, kes ei esinda feministidele sobivat, patsifistlikku ja vasakpoolset maailmavaadet. Condoleeza Rice’st ei saanud feministide iidolit – ehkki ta oli superriigi igati pädev välisminister –, sest ta esindas vale erakonda ja vale poliitikat. Sarah Palin’it mõnitasid võrdõiguslased rohkem kui ühtegi sisult sarnast meest. Ka Hillary Clintonil pole feministide üksmeelset toetust. Ta on küll demokraat ja liberaal, kuid teda nähakse patriarhaalse “süsteemi” esindajana ja kindlasti pole ta patsifist. Pealegi alustas ta oma tähelendu poliitilise prouana.

Clintoni toetust vasakul toidab eelkõige see, et alternatiiv on niivõrd äärmuslik. Clinton ise on matchomeestele “bitch”, aga feministidele mitte päris oma. USA presidendivalimised tõendavad, et naistel on tänapäeval läänemaailmas võimalik pürgida edukalt ka absoluutsesse tippu – kuid sinna pääsemine on naistele endiselt keerulisem kui meestele.

Nagu tööelus, nii ka tipp-poliitikas peavad naised ikka olema meestest paremad, et jõuda sama kaugele. Et seda mõista, piisab väikesest mõtte-eksperimendist: kui kaugele oleks USA valimistel jõudnud “nais-Sanders” või “nais-Trump”? 74-aastane end revolutsionääriks nimetav naissotsialist või räigeid väljaütlemisi kontrollimatult suust pritsiv poliitilise kogemuseta ärinaine – julgen arvata, et kumbki poleks jõudnud ei erakonnasiseste ega hoopiski mitte kogu suurriigi presidendivalimiste lõpusirgele.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)