Marko Mäetamm. Ameerika päevik: Kanaada. 2.osa

Hetk enne sisenemist. Niagara juga

…Jalad risti istumine ei taha eriti aidata, aga teha pole samuti midagi ja nii ma muudkui kihutan, silmad pingutusest verd täis valgunud, Kanada piiri poole.

Aga mis ma siis teen kui äkki välja ei vea…? Issand kui mõnus on ikka Eestis – tõmbad suvalises kohas tee äärde ja lased oma häda ära. Ei pea isegi eriti varju minema, kedagi nagunii ei koti… Aga kui äkki tõmbaks siin ka niipalju metallpiirde äärde kui võimalik, paneks ohud peale ja ajaks asja korda…? Ei tohi vist ikka nii… Teevad veel trahvi ja viivad kinnimajja… No oli mul siis vaja seda kahte tassitäit kohvi enne autosse istumist…

Lõpuks tuleb ka see kauaoodatud bensukas koos päästva vetsuga ning elu läheb normaalsesse rööpasse tagasi. Aga jah, eks ta ikka üks paras napikas oli.

Lapsed saavad tulimagusat kakaod ja vanainimsed kumbki suure lähkritäie filtrikohvi ning algab viimane etapp enne piiri. On pime, sajab uduvihma ja auto kojamehed teevad millegipärast koledat häält.

Piiri peal tuleb näidata passe ja öelda, kas meil on kaasas salakaupa või relvi või midagi muud kahtlast, mille tõttu meid võiks arreteerida. Vastan täiesti ausalt, et ei ole ja… olemegi Kanadas!

Tahan, et saabumine unelmatelinna Torontosse toimuks valges ja värske peaga, seetõttu otsustame, et jääme öömajale tuttavate juurde kusagil… ega ma nüüd ei oskagi öelda, kus täpselt, aga keps viib meid kohale ja jutu järgi on siit hommikul Torontosse ainult nagu öeldakse – kiviga visata.

Kiviga viskamine kujuneb nii ca pooleteisetunniseks sõiduks kaheksarealisel kiirteel. Põnev on! Poole maa peal hakkab paistma Toronto telemast ja taeva foonil joonistub välja linna sihvakas siluett.

Tehke ometi keegi pilti!

Maja, kus elab inimene, kelle juures me Torontos peatume, kannab millegipärast nime “Kaleva” ja kui vaadata trepikojas rippuvat elanike nimekirja, siis tundub, nagu oleksime jõudnud Eestisse.

Veel rohkem tundub, nagu oleksime jõudnud Eestisse siis kui saabume surnuaeda, et otsida üles mu vanaisa haud. Eestlased, eestlased, eestlased. Pikkades ridades. Vahele sekka mõned hiinlased ka, aga suuremalt jaolt ikka ainult eestlased.

No ja veelgi rohkem tundub, nagu oleksime jõudnud Eestisse siis kui läheme Toronto Eesti Majja kohalike eesti kunstnike näituse avamisele. Eesti kunst, eesti pank, eesti kohvik, kus müüakse eesti kohvi ja kahte sorti eesti pirukaid – ühed kapsaga ja teised lihaga. Kõik muu on otsas.

Aga need kolm kohta – Kalevala, surnuaed ja Eesti Maja on ka kõik, ülejäänud Toronto on ikka hoopis teistsugune koht kui Eesti. Ja hoopis teistsugune koht kui see, mis ma oma peas kõik need aastakümned alates 1978 aastast, kui mu isa seal vanaisal külas käis, ette olin kujutanud. Ainus koht, mis mu ettekujutusele natukegi vastab, on Willard avenüü, sest seda oleme me isaga google map‘st kümneid kordi uurinud, et kas see vanaisa maja ikka on seal alles ja kui on, siis kus see seal täpselt ikkagi on.

Vanaisa maja on alles küll ja täpselt sama koha peal.

Huvitav, kes seal nüüd elab… Annan kella. Keegi lahti ei tee, kuigi auto on maja ees ja tundub, et seest justnagu isegi kostaks mingit kobinat. Kõrvalmajast tuleb aga välja naabrimees, kes nagu selgub, on minuga täpselt ühevanune, lätlane ning mäletab Karlat väga hästi. Et Karla oli üks igatpidi muhe mees ja ei ajanud naabrilapsi kunagi oma maja juurest ära. Küll aga tema naist olevat nad ikka kartnud parasjagu.

Uus omanik olla majas ka päris palju muudatusi sisse viinud. Näiteks see tänavapoolse sissekäigu tuulekoda, hoovipoolne juurdeehitus ja tõenäoliselt midagi ka majas sees, aga põhiolemuselt on kõik siiski sama, mis kunagi Karla ajal. Ja lõpuks taas, et Karla oli üks tore mees, aga ta naine ikka päris paras tulehark. Aga et millesse see Karla siis nii ootamatult ikkagi suri?

Lahkun Willard Avenüült segaste tunnetega.

Jah, kui oleks läinud kuidagi teisiti, siis võibolla oleksime olnud selle läti poisiga siin ühel hetkel naabrid. Võibolla oleksime isegi praegu naabrid… Ja et millesse see Karla siis nii ootamatult suri…? Niipalju kui mina neid jutte tean, ei surnud ta üldse ootamatult, aga naaber ütleb, et otamatult ja et ei teagi üldse täpselt, kuidas…

Siis mahub meie lühikese, ent intensiivse Toronto tripi sisse veel mingi päris huvitava vabaõhu kunstisündmuse väisamine Raekoja platsil, ülivarajane turulkäimine, poolepäevane keset linna niisama tuiamine ja paksult pilves olnud ilma tõttu realiseerumata jäänud unelmate soov väistata Toronto teletorni – sedasama, mis juba saabudes hästi kaugele paistis ja mille ametlik nimi on CN Tower.

Siis veel kõik need lausa taevalikud hommiku-, lõuna-, ja õhtusöögid meid võõrustanud imetoreda inimese juures majast nimega “Kaleva”, mis on justnagu väikene aga kaljukindel Eesti oaas seal kaugel – kaugel Torontos. Ja vanade piltide vaatamised. Ja igasugused huvitavad ning päris imelikud lood sellest, kuidas see elu neil eestlastel seal Torontos ikka oli ja nii ja naa. Sinna sekka veel mõned mu vanaisa saagaga seonduvad lood, mis kõlavad kõige seni teadaoleva taustal päris uskumatult, nii et ma ei teagi enam täpselt, mida sellest kõigest arvata. Imelik koht see Toronto.

Tagasiteel vaatame üle kuulsa ja paljukiidetud Niagara kose, mis on pooleldi Kanada poole peal ja pooleldi USA poole peal, aga eriti ilus just Kanada poolt vaadatuna. Ja mida ma kogu oma teadliku elu olen hääldanud ikka nii nagu kirjutatakse – niagara, aga siin peab seda hääldama hoopiski niimoodi – najaagra!

Seejärel üle hiiglasliku Rainbow-nimelise silla. Passports! Estonians? Yes. No guns? No. Anything else illegal? No. Sure? Yes. Where do you live in The States? Hamilton. Have a nice trip guys! Thanks!

Ja ongi meil Kanaadas käidud.

Üks asi tuli veel meelde! Käisin meie viimasel Toronto õhtul veel korra Eesti Majas, et jätta kellelegi üks raamat. Välisuksel tuleb vastu naine ja küsib, kas mulle laulja Neil Young meeldib. Vastan, et väga meeldib. Naine seepeale, et järgmine laupäev esineb siin üks mees, kes näeb välja täpselt nagu Neil Young ja laulab ka täpselt nagu Neil Young. Nii, et kõik peaaegu nagu päris kohe!

No tõepoolest. Jää või siia, ma ütlen!

Marko Mäetamm on hetkel Ameerika Ühendriikides resideeruv kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel loob ja juhendab üliõpilasi Colgate University-s, kirjutab ning joonistab Edasile iganädalaselt kommentaare sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele.

Mäetamme senistest tegemistest saab ülevaate tema kodulehel: www.maetamm.net

 

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (67)